Foto: Andres Putting

Selliseid pilte pole Eestis ega Euroopas nähtud. Üha rohkem me igapäevast teadlikkust loov sotsiaalmeedia toob reaalajas meieni pildid nii põgenikest, kes jalgsi läbi Euroopa marssides endale kodu otsivad, ja Euroopasse 21. sajandil kerkivatest taradest kui ka rongkäigust, mis tõrvikute valguses Toompealt Vabaduse Risti manu laskub. Justkui elaksime taas keskajal.

Euroopa on silmitsi Teisest maailmasõjast saati suurima humanitaarkriisiga. Kriisiga on silmitsi ka Eesti, sest oleme Euroopa ja euroopaliku kultuuriruumi osa. Tahame seda või mitte. Selle kriisi tõttu on Eesti ühiskondlik alateadvus ja ka avalik väitlusruum lõhestunud.

Valitsus keskendus arvumaagiale – läheme ja kaupleme võimalikult väikese arvu – ning eitusele: oleme vastu.
Valitsus ei teinud alguses kommunikatsioonis ega kriisiks valmistudes kahjuks häid valikuid. Kas seetõttu, et tulevaks poldud valmis (mida olen valmis siiralt uskuma), või salajase rahvuslik-konservatiivse ilmavaate pärast, mis liberalistliku ja võib-olla ka sotsiaaldemokraatliku pealispinna all tuksub. Selmet algusest peale keskenduda, olukorda võimalikult ausalt selgitada (ja selgitada ja selgitada) ning silmanähtava kiirusega kerkivad hirme kõnetada, keskenduti Eesti-siseses kommunikatsioonis arvumaagiale: läheme ja kaupleme võimalikult väikse arvu. Ühtlasi keskenduti eitusele: meie oleme kvootide vastu, meie eesmärk on riikide vabatahtlik panustamine. Selline jaanalinnumäng toitis pinnast, millelt nüüd vaatavad vastu loosungid „Ei ühtegi pagulast!”, „Meie ei taha „neid” siia!”, „Olen vastu!”, „Vihkan!” ja vägivallaga ähvardamine. Pea liiva alla pistmine paistis signaalina, et ka valitsus ei taha neid siia. See justkui andis õiguse olla rahulolematu pagulasi peale sundiva Brüsseliga ja olla vastu pagulastele endile.

Hea, et nüüdseks on valitsuse tasandil hakatud siia saabujate vastuvõtuks valmistuma ning kaasama asjaga seotud vabakondi, organisatsioone, asutusi ja ettevõtteid.

Burkad ja vihakõne

Ent nüüd tundub kohati, et kahe vastasleeri – „Ettevaatust, natsipäkapikk!” ja „Appi, sallivusrünnak!” – vahel dialoogi tekitamine on üsna lootusetu ettevõtmine.

Lahendusele ei vii lähemale ei näpuga viibutamine, ülalt alla vaatamine, ninakirtsutamine ega ka moraalsesse üleolekusse rüütatult mõttekaaslastega ühtekoondumine. Pole vaja keelata burkasid ega vihakõnet. Vastasleerid peavad teineteist rahulikult ära kuulama. Mõne hirmu võiks kaotada ka see, kui räägitaks rohkem Eesti senisest kogemusest varjupaigataotlejatega. Eestis varjupaika taotlejad ei saa ju naksti! kodakondsust ega elamisluba, vaid üheks kuni kolmeks aastaks ajutise elamisloa. Enamasti üheks. Vahest aitaks seegi, kui avalikult identifitseeritaks netis trollijad, kes silmanähtavalt vaenuleeki õhutavad.

Vahest aitaks seegi, kui avalikult identifitseeritaks netis trollijad, kes silmanähtavalt vaenuleeki õhutavad.
Muidugi tahaks osa meist ümber lükata kõik välismeedias meie ja laiemalt Ida-Euroopa riikide kohta viimasel ajal ilmunu ning maailmale teada anda, et kõik eestlased pole rassistid. Või siis hoopis teada anda, et kõik eestlased ei poolda pagulaste jaotamist ega Eestisse saabumist. Ent kus nad siis olema peaksid? Valdav enamik sõjakollete põgenikke ja pagulase staatuse saanuid elab ju konfliktikollete vahetus naabruses asuvates võrdlemisi vaestes riikides ülekoormatud põgenikelaagrites. Nende toitlustamine hakkab juba rahvusvahelistelegi organisatsioonidele üle jõu käima.

Vaadates telekaamerate ees esinevaid söögiga või peavarjuga rahulolematuid põgenikke, ei mõtle me sellele, et iga hinna eest kaamerate ette tikkujaid on igas riigis ning rahvuse- ja vanuserühmas. Me ei mõtle ka sellele, kuivõrd kaamera neid kaadreid vajab ning kui palju meedia põgeniketulva kajastades ja edastatavaid kaadreid valides meie teadvust programmeerib ning stereotüüpe loob, taastoodab ja kinnistab.

Tara ümber Eesti

Paraku pole meie kollektiivne alateadvus siiani üle saanud ei Teise maailmasõja traumast ega ka okupatsiooniajast. Seetõttu saavad esile kerkida ja kandepinda leida mõtteavaldused, et mõnisada või mõni tuhat siia (suure tõenäosusega ajutiselt) elama asuvat põgenikku suudavad ohustada meie heaolu, kultuuri ja isegi eksistentsi eestlastena. Kõrvale heidetakse fakt, et sel sajandil on Eestist välismaale lahkunud umbes 50 000 inimest rohkem, kui on Eestisse tulnud, ja kõige rohkem on lahkujate seas 30–34-aastaseid naisi.

Ent samal ajal on pinnast mõtteviisile, et kõik põgenikud on tulnud Euroopasse hea elu peale, meie töökohti ära võtma ja samal ajal tänu abirahale luksuslikku elu elama.

Olematud argumendid

Kas keegi Eestis tunneb, et siin juba elavad välismaalased takistavad tal kuidagi oma elu õnnelikult elamast? Kas tõesti keegi suudab ja oskab tõenduspõhiselt esitada argumendid, miks Eesti ühiskond on valmis kohanema ja rahulikult koos eksisteerima just 130, aga mitte 330, 3300 ega 33 000 võõramaalasega?

Paraku pole meie kollektiivne alateadvus siiani Teise maailmasõja traumast ega okupatsiooniajast üle saanud.
On mõistetav, et ajakirjandus ei taha äärmuslastele pinda anda. Kuid tähtis oleks äärmuslikelt võõraviha propageerijatelt küsida, kui kaugele on nad valmis minema. Kas nad pooldavad pagulaste eemalhoidmiseks Eesti ümber tara ehitamist? Kas nad usuvad, et esindavad kogu eesti rahvast? Kas nad oleksid valmis võtma vastutust, kui oleksime sunnitud tagasi maksma eurotoetused ja Euroopa Liidust lahkuma?

Tegelikkuses on valik ju lihtsam: kas tahame aidata või mitte. Kas oleme solidaarsed või mitte. Inimkonna algusaegadest kehtinud kirjutamata reegli alusel on ohus viibijale ikka pelgupaika pakutud.

Kuid oleme kriisis ja informatsiooniajastul pole võimalik kommunikatsioonitarasid püstitada. Tuleb meeles pidada, et kriisikommunikatsioon eeldab kiiret reageerimist, avatud olekut ja ausust.