Mart Helme ja Martin Helme Foto: Eero Vabamägi

Martin poeb külg ees tuppa, teeb jalaga kraapsu, nagu hästi kasvatatud poisile kohane, ja pomiseb:

„Papa, ma tahaksin psühholoogi juurde minna.”

Mart Helmel kattub laup külma higiga. Käes! Nüüd on see hetk käes! Paljud vanad sõbrad on teda hoiatanud, aga tema ikkagi ei uskunud, et see häda kord ka tema peret tabab. Nüüd tuleb jääda kindlameelseks!

„Martin, kuula mind,” ütleb ta tõsiselt. „Ma ei luba sul sugu vahetada.”

Martin vahib isa jahmunud näoga.

„Aga papa, ma ei tahagi sugu vahetada,” lausub ta siis. „Ma tahan lihtsalt minna psühholoogi juurde. Kas sa lubad?”

„Ei, sa kuulsid juba, mida ma ütlesin,” vastab Mart Helme ja lööb oma sõnadele kaalu lisamiseks rusikaga vastu lauda. „Sa oled alles väga noor, sa oled kergesti mõjutatav. Need vasakliberaalid on sul pea segi ajanud ja sulle ehk tõesti tundub praegu, et tore oleks olla tüdruk. Aga jumal on loonud su meheks – ja meheks sa ka jääd!”

„Jah, jah...” kogeleb Martin. „Selle vastu ma ei vaidlegi. Mina tahan psühholoogi juurde minna hoopis teisel põhjusel.”

„Millisel siis?” küsib Mart Helme umbusklikult.

Martini silmad muutuvad korraga niiskeks.

Minu kui isa kohus on sind kaitsta! Sest oo, neil käib see ju kähku! Enne kui sa arugi saad, on sugu vahetatud, ja säh sulle siis kooki moosiga!

„Võõrasema kiusab,” ütleb ta nohuse häälega. „Ta küsis Ruuben Kaalepilt, kes on kõige ilusam tervel maal, ja Ruuben ütles, et mina. Sellest ajast peale võõrasema mind ei salli. Kujutad ette, papa, ta saatis mind uusaastaööl metsa lumikellukesi korjama! Kust ma neid pidin leidma? Ime, et ma lumes sumbates surnuks ei külmunud. Õnneks juhtusin viimaks kokku kaheteistkümne kuuga ja lahke märtsikuu kinkis mulle need lilled.”

„Märtsikuu?” kordab Mart Helme kahtlustavalt. „Kinkis sulle lilled?”

„Jah, ta oli väga tore poiss.”

„Martin, aga ka sina oled poiss! Sellepärast, et sulle meeldib märtsikuu, ei pea sa veel sugu muutma ja tüdrukuks hakkama. Olge niisama sõbrad.”

„Papa!” tõstab Martin nüüd häält. „Millest sa räägid? Ma ei hakkagi tüdrukuks! Ma tahan lihtsalt psühholoogi juurde minna!”

„Aga mina jällegi ütlen sulle, et sa ei lähe sinna!” raiub Mart Helme. „Poeg, kunagi sa veel tänad mind, et ma ei lubanud sul seda meeleheitlikku sammu astuda. Martin, see on ebaloomulik!”

„Ma tahan ainult...” alustab Martin, aga isa suleb tal kämblaga suu.

„Paljugi, mida sina tahad!” hüüab ta. „Sina, süütu laps, ei oska veel midagi tahta ega karta. Minu kui isa kohus on sind kaitsta! Sest oo, neil käib see ju kähku! Enne kui sa arugi saad, on sugu vahetatud, ja säh sulle siis kooki moosiga! Nemad, saad sa aru, teevad kõik, mis võimalik, et nõrgestada traditsioonilist perekonda ja konservatiivset maailmavaadet!”

Need sõnad avaldavad Martinile muljet. Ta ei ütle enam midagi, ohkab ainult sügavalt ja jääb kuidagi norgu. Mardil hakkab pojast kahju.

„Aga kuna sa oled olnud hea poiss, siis luban ma sul minna hambaarsti juurde,” ütleb ta lohutavalt.

„Kas kohe?”

„Jah. Lippa ja lõbutse! Noor ollakse vaid korra!”

„Hip-hip-hurraa,” vastab Martin kuulekalt ja läheb uksest välja.