Ettevõtja: ajalooline jalahoop laristamise ja oskamatu juhtimise eest
Rahvas reageeris Toompeal mitte just kõige viisakamat nägu näidates poliitikute üleolevusele ja arvamisele, et nemad on kõige pädevamad meie riiki korras hoidma. Kas olukorras, kus keskmine palk riigis tõuseb peamiselt vaid avaliku sektori töötasude najal, saab suhtuda neutraalselt eurosaadiku märkusesse Toompeal, et kus siin rahvas on?
Arvestades Eesti rahvaarvu on 300 inimest ikkagi märkimisväärne osakene rahvast. Osakene rahvast on demokraatlikus riigis ka üks inimene.
Tõenäoliselt ei mõista tänased võimulolijad inimeste muresid, kes meelsuse näitamiseks Toompeale kogunesid. Võime ju põhjata rahvuskonservatiive, nende vaateid ja vägivalda provokatiivselt käitunud eurosaadiku tagumiku suhtes. See ei vii edasi.
Küll viiks edasi see, kui riik kasutaks eelarvelisi vahendeid just rahva heaks, aga mitte eneseupitamiseks. Ei taha siinjuures jälle osatada katuserahasid, mille abil koalitsioonipoliitikud kevadistel valimistel juriidiliselt korrektsetena hääli osta kavatsevad.
Küll tahaks viidata laristamisele riigile kuuluvate ettevõtete juhtimisel. Kuidas saab olla normaalne, et kaks riigi omanduses olevat ettevõtet kaklevad kohtus? Kas korras ja toimivas riigis käiks riigile kuuluv AS Eesti Raudtee kohut samuti riigile kuuluva AS Operailiga vaieldes 6,1 miljoni üldkokkuvõttes riigile kuuluva miljoni euro pärast!
Täna imestame, miks Tarand Toompeal jalaga tagumikku sai. Äkki tähendas see, et rahva vastuseis laristamisele hakkab tegudeks muunduma?
