Foto on illustratiivne Foto: Ester Vaitmaa

Need vähendavad ka huvi rahandusliku kasinuse vastu, kui sellest saavad kasu põhiliselt kreeditorid, ja süvendab kasinuse halba makromajanduslikku mõju, kui suur osa kokkuhoiu ja võlgade vähendamisega kogutud raha läheb riigist välja kreeditoridele.

Iga euroala kriisi lahendamiseks pakutavat strateegiat peab hindama kirjeldatud probleemide valguses. Võimalikud on kaks lahendust. Esiteks, võlakoorma reaalväärtust vähendaks (ootamatu) inflatsioon nii riigil kui ka kõigil teistel võlgnikel, aga see lahendus lööks nii maksejõuetute kui ka maksejõuliste võlgnike kreeditore ühe puuga. Teine võimalus on riigivõla mahakandmine või ümberkujundamine, milleks on palju võimalikke viise. Näiteks lühiajalise võla muutmine pikaajaliseks võib võlgnikriigi hädast välja aidata.

Euroala on võlgade ümberkujundamist seni püüdlikult vältinud. Erand on Kreeka võla innutu restruktureerimine – seal polnud enam võimalik probleemi eitada. Selle asemel on valitud kaks strateegiat, mis mõlemad süvendavad kriisi. Esimene strateegia on päästemehhanismid EFSF ja ESM, mis asendavad maksejõuetute riikide erakreeditorid riiklike kreeditoridega. Krediidirisk lükatakse euroala maksumaksjate õlule. Seda strateegiat suruvad euroalale peale ka USA, Suurbritannia ja Hiina, kes kaitsevad oma investorite huve.

Teine nurjumisele määratud strateegia on Euroopa Keskpanga võlakirjaostud järelturul. Kuna keskpank nõutab seda tehes endale eeliskreeditori staatuse, ei ole sellel püsivat positiivset mõju kriisiriikide erainvestoritelt laenamise kuludele. Küll aga võtab keskpank enda kanda tohutu krediidiriski, mida jagavad kõik euroala riigid.

Lõpuks peab euroala ikkagi valima võlgade restruktureerimise või inflatsiooni vahel. Kreeka näide demonstreeris, et riigivõla saab ümber kujundada ilma turgude tormita. Võlgade restruktureerimine on osutunud toimivaks lahenduseks muudelgi juhtudel, näiteks Uruguays 2003. aastal. Ajalooline kogemus ütleb, et riigivõla restruktureerimisega riigile kaasnevad kulud kalduvad olema lühiajalised.

Ümberkujundamise eelised

Võlgade restruktureerimisel on euroala jaoks palju eeliseid, kui sellega viimase hetkeni ei venitata. See seab suhteliselt suurema osa kahjusid euroalaväliste investorite kanda, mitte ei päästa kogu maailma finantsinvestoreid euroala maksumaksjate arvel. Kui arvestada, et maailma finantsrikkus on väga kontsentreerunud, siis annab võlgade mahakandmine hoobi peamiselt rikastele investoritele, aga praegu valitud lahenduste puhul kannatavad enim keskklassi maksumaksjaid, kes on riikide peamine maksutulude allikas.

Võlgade restruktureerimise puhul satuvad raskustesse alakapitaliseeritud pangad. See on koht, kus oleks mõistlik kasutada Euroopa Stabiilsusmehhanismi ressursse.

Võlgade ümberkujundamine tuleks ette võtta enne, kui krediidirisk on suurelt jaolt üle kantud ESM-ile või Euroopa Keskpangale. Ümberkujundamist tõrjudes kaevab Euroopa Keskpank ise eurole hauda.

Harald Hau, Genfi ülikooli rahandusprofessor

Ulrich Hege, HEC Paris rahandusprofessor

Artikkel ilmus portaalis VoxEu.org. Lühendatult tõlgitud VoxEU.org loal.