Pärast terroristide eilseid Brüsselis korraldatud pommiplahvatusi esitasid poliitikud kohustuslikud kaastundeavaldused, tegid kohustuslikud säutsud ja täitsid aknakese Facebookis. Aga see kõik on nagu kärbse sumin mu kõrvus.

Poliitikute sõnadel pole juba ammu mitte mingit kaalu.

„Vastus sellistele alatutele ja põlastusväärsetele kuritegudele on üleeuroopaline koostöö nende kurjategijate ja nende võrgustike tabamiseks ja hävitamiseks,” kirjutas president Toomas Hendrik Ilves eile Facebookis. Hell, yeah! Poliitikute sõnadel pole juba ammu mitte mingit kaalu.

Mis mõttes üleeuroopaline koostöö? Kus on üleeuroopaline koostöö üle aasta kestva rändelaine tõkestamiseks? Mis pidi juhtuma, kui Türgile eraldati rände piiramiseks kolm miljardit eurot? Mis pidi muutuma tõhusaks, kui NATO sõjalaevad sellesse tegevusse sekkuvad? Kes pidi kohe uued saabujad tagasi saatma, kui need Kreekasse jõuavad?

„Ei tohi teha järeldusi...”

Selle asemel loeme, et soojemate ilmadega maabub Kreekas jälle üha rohkem paate. Ma ei seo siin Brüsseli plahvatusi uuspagulastega, kuigi Pariisi terrori toimepanijate hulgas neid ju oli. Küllap saame ka teada, kes olid Brüsseli plahvatuste korraldajad. Ja kui selgub, et nende hulgas oli uuspagulasi, siis öeldakse, et kindlasti „ei tohi teha järeldusi, nagu oleks see kuidagi seotud…”.

Jutud ühtsusest ja lubadused kohe ära teha ei puuduta, ei veena.

Pideva praalimisega kohe-kohe probleemid lahendada, topeltmoraaliga riikide puhul, kes oma piire tõesti Dublini normidele vastavaks teevad, ja valveloosungitega „Me saame hakkama!” on poliitikud nii Brüsselis kui ka siin oma jutud tühjaks muutnud.

Mida tühjemad on need sõnad, seda õõnsamaks muutub Euroopa Liit seestpoolt. Nüüdseks tundubki see kui koorik leival, mille sisu on ära söödud. Jutud ühtsusest ja lubadused kohe ära teha ei puuduta, ei veena. Nagu kärbeste sumin kõrvus.