Rail Balticu rajamine on eriti suureks probleemiks neile, kes elavad rajatava objekti läheduses, omavad seal kinnistuid või tegelevad tootmisega.

Peame aru saama nende inimeste hirmudest, sest need on muudatuste läbiviimisest tekkinud teadmatus tuleviku osas. Hirmude vastu aitavad üksnes selged reeglid, millele saavad piirkonna kinnistu omanikud ja tootjad oma tuleviku planeerimisel toetuda.

Võimalus ümberkruntida ja teha maadevahetust

Uute trasside rajamisel lõigatakse läbi senine maakasutus, mille tulemusel jäävad paljude maaomanike kinnistud kahele poole objekti ning nende edaspidine kasutus on häiritud.

Üheks võimaluseks on kasutada maakorralduslike toiminguid – näiteks maade vahetus ja ümberkruntimine. Lääne-Euroopas, kus uute trasside rajamisel on juba aastakümneid olnud vaja maad eraomanikelt omandada, on maakorralduslikud toimingud üsna levinud ja neid kasutatakse uute trasside (raudteed, teed) rajamisel.

Siin saab riik tagada omanike võrdse kohtlemise, töötada välja leevendusmeetmed, mis võimaldaksid elu jätkamist ka pärast muutusi – käesoleval juhul siis pärast Rail Balticu trassi rajamist.

Keerulisemate juhtumite lahendamiseks tuleb kasutada ümberkruntimist, lihtsamatel juhtudel piisab maade vahetamisest. Riik on üheks maakorralduse osaliseks, kes omab või omandab maakorralduspiirkonnas maad ning selle vaba maa arvel krunditakse omanike maad trassile jäävalt alalt välja.

Kui omanikud pole kompensatsioonist huvitatud

Saksamaal on üsnagi huvitav lahendus juhuks, kui uue trassi rajamiseks maad napib. Riigil ei ole maad võimalik omandada, kuna Saksamaa põllumajandustootjad ei ole üldjuhul rahalisest kompensatsioonist huvitatud, sest uut maad piirkonnas osta ei ole võimalik.

Sellisel juhul moodustab riik maakorralduspiirkonna ja võõrandab (kompensatsiooni eest) igalt maaomanikult proportsionaalselt (kuni 5%) maad. Selline lahendus on välja töötatud just eesmärgiga tagada elu jätkumine piirkonnas ning eelkõige nendel, kelle maa jääb otseselt trassi alla.

Ühiskond on selliste reeglitega nõus, kuna saadakse aru, et üheskoos saab sellistest olukordadest võitjana välja tulla. Üldjuhul muutub selliste maakorraldusprojektide tulemusel kõikide maakasutus paremaks, sest ümberkruntimise käigus koondatakse kokku lahusolevad maatükid ja tagatakse kõikidele maatükkidele juurdepääs.

Küsimuse, kas Rail Balticu rajamine on õige või mitte, jätan vastava valdkonna professionaalide lahendada ja selgitada. Võime vaielda uue trassi rajamise vajaduse üle, kuid peame arvestama, et arengust tulenevalt on aeg-ajalt ikka vaja rajada mõni uus tee, raudtee või hoopis uuendada olemasolevat.

Rail Baltic ei ole esimene uus objekt Eesti pinnal ega jää kindlasti ka viimaseks. Vaid meie ühisest kokkuleppest ja kompromissivalmidusest sõltub, kas võimalikult sarnane elu mõjutatud piirkonnas saaks jätkuda ka pärast trassi rajamist.

Loe veel: