Gaskoonlane Ugalast

Tohib, ma jään viisteist minutit hiljaks, mul lõppes proov varem, jõuan kodust vahepeal läbi lipata, torkas noorlavastaja pea Draamateatri kirjandustoa ukse vahelt sisse. Juhtumisi ootasin seal juba teist tundi vana meisterlavastajat, kes jäigi kokkulepitud intervjuule saabumata. Too viks ja viisakas noorlavastaja oli Elmo Nüganen, kes siis Tallinnas esimest lavastust "Ivanov" tegi.

Nüganen tabas tühja nishshi, tuues eesti teatrisse vahetu lihtsuse võlu, mängulustiga teatritegemise. Näitlejana (kes ei teaks tänaseks teatripidude naelaks ja reklaamipärliks saanud Pantalonet!), ja ka lavastajana. Elmo kaubamärgiks on jäänud tänaseni klassikalavastused, millest ka maksumaksja, laiem publik, aru saab ja mõnu tunneb. Olgu Tshehhov või "Hamlet" ise.

Alates "Kolmest Apelsinist" sai pea iga Nüganeni lavastus sündmuseks, kriitikkonna ja publiku üksmeeles. Nüganenis võis näha eesti teatri murdepunkti. Pärast eelmise aja teatri keeruliste tõeotsingute raskusevaimu tuli Nüganen Ugalast Tallinna ja võitis tavatult eluterve positiivsusega – lihtsuse, siiruse ja emotsionaalsusega.

Küsid Elmolt, millest lavastus räägib. "Ikka armastusest," ütleb ta ja silm ka ei pilgu. Pärast vaatad lavalt, et räägibki. Vormileidlikult ja vaatemänguliselt. Nüganen sobis edu jahtival ajal edu võrdkujuks ärivabas tsoonis. Tõestades selle võimalikkust, kultuuriinimeste enesetunnet kõdistades.

Kõikvõimalikud aurahad on Nüganen Eestis kätte saanud, rahvusvahelistki kuulsust eesti teatrile toonud. Menulavastaja koorem pole kerge kanda, peanäitejuhina ei saa jääda ainult päikesepoisiks. Eriti nüüd, kus Linnateatril hulk uusi saale käes ja täis lavastamist ootavad, rahakott aga hoopis kuuks ajaks sundpuhkusele jääma sunnib. Eks märgi veel mitte 40-se Nüganeni elava klassiku staatust seegi, et mõni Elmo-vanune mees on ta endale pilku püüdvaks isatapu-objektiks valinud.

Elmo Nüganen 38

Sündinud: 15.02.1962 Jõhvis

Lõpetanud: Tallinna 37. keskkooli (1980), rätsepa erialal Tallinna 4. tehnikakooli (1982), teatrikooli 13. lennu (1988)

Karjäär: 1988-92 Ugala näitleja-lavastaja, aastast 1992 Noorsooteatri / Linnateatri peanäitejuht

Lavastusi: Ugalas "Tõrksa taltsutus" (1987), "Kajakas" (90), "Armastus kolme Apelsini vastu" (91); Draamateatris "Ivanov" (92); Linnateatris "Romeo ja Julia" (92); "Valge abielu" (93); "Kolm musketäri" (95), "Pianoola e Mehhaaniline klaver" (95); "Kuritöö ja karistus" (99), "Hamlet" (99)

Rolle: Tusenbach ("Kolm õde", 88), File ("Vihmameister", 90), Pantalone ("Armastus kolme Apelsini vastu", 91), Lopahhin ("Kirsiaed", 93), Platonov ("Pianoola", 95), Paul ("Ainus ja igavene elu", 96), Väitsa-Mackie ("Kolmekrossiooper", 96); osalenud filmides "Ainus pühapäev" (90), "Suflöör" (93), telelavastuses "Soo" (94)

Preemiad: Panso-nimeline (86), Lauteri-nimeline (92), parima lavastaja preemia (92 ja 95), vabariigi kultuuripreemia (96); võitnud auhinnalisi kohti teatrifestivalidelt Torunis ja Peterburis