Meeleavalduse seeme Stenbocki maja ees Foto: Rauno Volmar

Poliitikud nimelt, ükskõik mis erakonnas nad parasjagu on, peaksid püüdma olla eeskujuks kõigile, nii ma arvan. Aated, väärikus, ausus, hoolimine, on sõnad, mis minul poliitikaga seonduvad. Mitte „morsipidu", mis lõpetada tuleks, mitte osa meie inimeste „hungveipingideks" või „marutõbisteks" kuulutamine ja nende oma toetajate vägivallaga ähvardamine.

Hoolivad vaid mõnedest

Aga ühtäkki on meil sellised poliitikud Eestis koalitsiooniläbirääkimisi pidamas, kes ei hooli mitte kõigist Eesti inimestest, vaid ainult mõnedest. Neist, kes tulevat tänavale meid teisi õpetama ja seda „morsipidu" lõpetama, kui nende lemmikud võimule ei saa.

Ma ei läheks meelt avaldama, kui seal läbirääkimistel osaleksid lihtsalt mingid erakonnad, kelle maailmavaade mulle eriti ei istu või kellest ma suuremat kasu Eesti ühiskonna arengule ei looda. Eesti on viimase paarikümne aasta jooksul ju igasuguseid valitsusi üle elanud ja ikka kestma jäänud.

Ma lähen aga nüüd, kus võimule pürgivad mehed (ja mõni üksik naine ka), kes peaaegu ainult valedele ja ähvardustele oma võimutaotluse rajanud ongi. Kui mitu miljonit neid vaeseid pagulasi pidigi Eestisse kohe tulvama? Kui mitukümmend tuhat õnnetut ukrainlast ja poolakat meilt meie töökohad ära võtma? Helmed väidavad end teadvat. Ametlik statistika - oi ei, seda ei tohi nende meelest üldse usaldada.

Samamoodi valivad nad endile meeldivaid „fakte" ka muist valdkonnist. Näiteks tuleb kahtluse alla seada Eesti abordistatistika (ja arste tuleb selle eest näägutada), põlevkivitööstuse reostavus (meie oma rahvustööstus ikkagi!), kliimamuutuste inimtekkelisus (ilm on ikka muutlik olnud), lõpuks isegi see, et maakera ümmargune on (Martin Helme paneb kujundlikult joonlaua maha ja märkab, et näe, sirge on, naeruvääristades sellega kogu teaduspõhist lähenemist).

Tõesti? (Õigemini tahaks sotsiaalmeedia chatis levinud viisil küsida lausa: tõeeesti?!) Nii absurdsed valed ongi siis nüüd edaspidi viis, kuidas valitsus oma poliitikat sisse juhatab, ellu viib ja rahvale põhjendab?

Ei taha tagasi

Olgu, oleks siis ainult valed, aga valede varjus üritavad nad ju muuta seda, millele on Eesti riik seni rajanenud, see riik, mida ometi meie kõik tunneme, mille oleme ise taasloonud ja välja võidelnud. Mina ka. Vähemalt nii ma tunnen. Et oli väga oluline seista algklassi rüblikuna Balti ketis ja nõuda Eestit vabaks. Justnimelt, vabaks nõuda, endile ja teistele vabadusi nõuda, ära selle ikke alt, mis piirid kinni hoidis, mis meile võõrad sõnad suhu sundis, üksnes ridade vahelt lugeda lubas ja sedagi üksnes lubatud väljaannetest. Ma ei taha tagasi tsensuuri, ei taha tagasi ähvardusi, ei taha tagasi piire, ei taha üldse tagasi tegelikult.

Ma olen samas teadlik, et see minu Eesti on samas veel noor ja õhuke riik ja palju on siin kindlasti inimeste jaoks paremaks teha. Mure, häda, vaev ja viletsus on liiga paljude Eesti inimeste igapäev. Ma ei kahtle ka, et eri erakonnad võivad lõputult vaielda, kuidas täpselt kõike tegema peaks, et parem saaks. Ja ma olen väga-väga kaugel sellest, et arvata, et üks või teine neist, kes rahva tahtel on Riigikokku valitud, ei võiks või ei peaks saama oma lahendusi selleks pakkuda.

Ja kui nüüd ka see üks, kes lahenduste pakkumise asemel ähvardab ja valetab tõesti lubatult taltuks, probleemidele silma vaataks ja rahva elu paremaks tegemisele keskenduks, siis polekski enam põhjust meelt avaldada. Seni aga on põhjust minu meelest küllaga (see põhjus tõtt-öeldes lajatab pea iga päev ajakirjanduse vahendusel ähvardusi näkku).

Ma lähen, sest...

Ma lähen meelt avaldama, sest ma olen mures, mis saab Eestist, kui valitsusse on kaasatud erakond, kes seab igapäevaselt kahtluse alla meile põhiseadusega määratud põhiõigused ja kes põhimõtteliselt ei austagi meie põhiseadust.

Ma lähen, sest ma arvan, et „morsipidu" ongi õige ja demokraatlikus riigis kohane viis oma meelsust väljendada, ja et vägivaldsed rahvarahutused ei ole õige viis (ja nendele üles kutsumine ka ei ole).

Ma lähen, sest ma arvan, et kellegi diskriminineerimine ei ole siin riigis lubatud, et see on meile tagatud põhiseadusega ja et nii see peab ka jääma.

Ma lähen, sest ma olen naine ja ema ja ateist ja üldsegi mitte puhast verd eestlane, aga ma arvan, et Eesti on ka minu oma ja et minu Kanadasse kihutamine ei ole üldse õige (ja ma muidugi mõtlen oma Kanadas elanud, õigemini sinna pagema pidanud kadunud vanavanavanematele ka, peamiselt aga põhjustele, miks nad pidid lahkuma, ja sellele, kui küüniliselt julm selline kõnepruuk ikkagi me kaasmaalaste suhtes on).

Ma lähen, sest ma tahan, et Eesti jääks vabaks.