Georgi Satarov: Kas Venemaa rahunes?
Romantiline impulss närbus, kui soovidele ei järgnenud kohest täitumist. Protestide eestvedajad ei suutnud formuleerida uusi loosungeid ega eesmärke.
Teiseks, möödunud detsembris toimunud parlamendivalimiste ja märtsikuiste presidendivalimiste vahel hakkasid ametivõimud rahva initsiatiivi lämmatama. Putini asemik Dmitri Medvedev tegi poliitiliste reformide ettepaneku ja korraldas kohtumisi opositsiooniparteide esindajatega. Niisugusel teguviisil oli rahutusi vaigistav efekt.
Kahtlemata tajusid võimulolijad tänavarahutuste vaibumist kui võitu, mille tulemusel suurendati jalamaid korravalvurite hulka, et ära hoida edasisi meeleavaldusi. Kohtuistungitel, kus arutati valimistulemuste võltsimise juhtumeid, ignoreeriti üldjoontes selgeid seadustest üleastumisi. Paljude silmis oli protestiliikumine lüüa saanud.
Venemaa võimulolevale eliidile ei tähendanud see siiski tõelist võitu. Venemaa ühiskond on muutunud krõbekuivaks rabaks, mis võib juhuslikult pillatud sädemest süttida.
Moskvas langesid presidendivalimised kokku kohaliku omavalitsuse juhtide valimisega. Need, kes olid juba võimul, pelgasid häältekadu ja püüdsid usinalt varjata oma suhteid Putini parteiga Ühtne Venemaa. Kohalikud valimised, mis varem jätsid inimesed suuremalt jaolt ükskõikseks, meelitasid nüüd ligi haritud ja aktiivseid noori, kes kuuluvad Venemaa ajaloo nn vitsavabasse põlvkonda.
Moskva pole ainus näide. Mitmetes Venemaa linnades on kohalikel valimistel võimule tulnud opositsiooniparteid. Astrahanis, kus opositsioonikandidaat kaotas, sest valimistulemusi võltsiti, kasvas tänavarahutuste ulatus kümnekordseks ja kogu maa kisti skandaali.
Niisugune aktiivsus peab jätkuma. Ühes hiljutises intervjuus, milles käsitleti Putini-Medvedevi režiimi tulevikku, ütles praegune peaminister Medvedev: „Nüüd on aeg maha rahuneda, sest tandem jääb pikaks ajaks paika.” Kuid kui tandemi enda jutu järgi on nende peamiseks saavutuseks stabiilsus, võib ühtlasi arvata, et nende eesmärk on olla võimul pikka aega.
Selleks et maksma panna oma arusaamist stabiilsusest, korraldavad võimulolijad vastukaaluks jätkuvatele keskklassi väljaastumistele oma demonstratsioone. Tagajärg on see, et rahvas on nakatunud kõikvõimalikesse foobiatesse: tõrjutakse seksuaalvähemusi, n-ö seksipropagandat noorte seas, kardetakse õigeusu kiriku kritiseerijaid ja nagu ikka, peljatakse läänt.
Silmaklappidega režiim
Niisuguse silmaklappidega režiimi tulevikku on keeruline ennustada. Kindlalt saame öelda vaid seda, et üksnes demokraatlik Vene riik saaks praegustes piirides püsima jääda. Alternatiiv on kokkuvarisemine – ennustamatu ja halastamatu. Õnneks Venemaa ühiskond ärkab, poliitilise opositsiooni võimupiirid laienevad ja on loota, et uus põlvkond on nõukogudeaegsete harjumuste ahelatest vaba ning uus mõtteviis ja käitumine annab rohelise tule tõelisele demokraatlikule reformile.
Siiski, Venemaa peab valima enama kui vaid putinismi või demokraatia vahel. Püüdes stabiilsust tagada äratab režiim armee, mida pole võimalik kontrollida. Natsionalismi ja homofoobia külvamine, mida Putin ja Medvedev on kasutanud liberaalide tõrjumiseks, võib neile endale karuteene osutada. Igavesti ei saa nad ameteid vahetada. See plaan on ohtlikum kui liberaalid või vasakpoolsed.
Venemaal on valida kolme tee vahel: üks on demokraatia, mis säilitaks riigi ja pakuks riigialamatele heaolu, teised kaks putinismi ummiktee või natsionalistlik obskurantism. Mõlemad viimati mainitud teed suurendavad tõenäosust, et Venemaa ühel päeval laguneb.
Copyright: Project Syndicate, 2012
www.project-syndicate.org
