Glenn D. Wilson

Mõne aja eest tabati üks Londoni staarkokk supermarketis varguselt. Ta väljendas kahetsust ja vabandas end ületöötamise, stressi ja lapsepõlves üle elatud seksuaalse kuritarvitamisega. Ühtlasi lubas ta kohe teraapiasse minna. Kas ta oli veidi hull, veidi kurb või veidi halb – või hoopis natuke kõike kolme? Mis kunagi paistis lihtne, paisub meie päevil suureks teemaks.

Paljudele psühholoogidele teeb muret kasvav tendents klassifitseerida meditsiinilise probleemina käitumismustreid, mida oleks mõistlikum pidada normaalsuse skaala ühte või teise serva kuuluvaks. Üha enam nimetatakse meditsiiniliseks probleemiks halba käitumist, mis on lihtsalt häiriv või ärritav – ja selle taga võivad olla ravimi- ja kindlustusfirmad.

Mõelge kas või sellele, kui palju rohkem on hakatud lastel diagnoosima aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). Seda häiret ravitakse igal viiendal Ameerika lapsel Ritaliniga. Suurbritannias on selle ravimi väljakirjutamine viimase viie aastaga kahekordistunud. Hoolimata tõsiasjast, et siiamaani pole ATH diagnoosimiseks olemas korralikku meditsiinilist testi!

Kiirtoit ja arvuti

Tegelikult on käitumine, mille puhul Ritalin välja kirjutatakse, tüüpiline üleannetu poisi sündroom. Eriti omane on see neile, kes tarbivad kiirtoitu, liigutavad ennast kehaliselt vähe ja mängivad hilise ööni videomänge või vaatavad telerit.

Sama lugu on naiste ja depressiooniga. Naistel diagnoositakse depressiooni üle kahe korra rohkem kui meestel ja antidepressantide väljakirjutamine suureneb kiiresti. Depressioon on päris haigus, aga millega seletada selle leviku kasvu? Kas naisi rõhutakse tänapäeval palju rohkem kui vanasti? Või mängib siin rolli agressiivne ravimiturundus? 1960.–1980. aastatel kirjutati naistele ärevushäire vastu välja tohutul hulgal rahusteid – näiteks vaaliumit. Kuid siis leiti, et need tekitavad sõltuvust. Pärast seda on rahustite koha vallutanud antidepressandid.

Pooli naisi seks ei köida

Kui rääkida „seksuaalsetest häiretest”, siis paljusid neist oleks vanasti peetud normaalseks erinevuseks keskmisest. Nüüdsel ajal aga kiputakse seksi vallas kõike, mis pole puhas õndsus, käsitlema kui haigust. Orgasmiraskustega või vähese seksuaalsusega naistele (neid on umbes pool kõigist naistest) soovitatakse testosteroonitaset tõstvaid ravimeid. Veerandile meestest, kelle mureks on enneaegne ejakulatsioon, pakutakse teraapiat, mis vähendab mõnusignaale genitaalidest ajusse kandvate närvide tundlikkust – see on ekstreemne meetod, sest sama töö teeks ära aeg. Seksisõltuvusega ehk lodeva seksuaaleluga meestele soovitatakse testosteroonitaset alandavat teraapiat.

Vaimsete häirete klassifikatsioon muutub pidevalt. Tuntuim neist, Ameerika psühhiaatrite assotsiatsiooni DSM-4 on praegu läbivaatamisel ja uut on oodata tuleval aastal. Võimalikud uued kategooriad, mis sinna lülitatakse, on näiteks hebefiilia (seksuaalne iha teismeliste laste vastu), aeglase tunnetustempo häire (s.t laiskus), negativistliku isiksuse häire (s.t vingumine), vahelduv eksplosiivsushäire (jonnimine). Mida pikem on nimekiri, seda suurem on terapeutide ja ravimifirmade äri. Sotsioloogid ütlevad, et nii riskime me kaotada piiri tõesti vaimselt haigete inimeste ja nende vahel, kelle reaktsioon on tegelikult normaalne vastus sotsiaalsetele tingimustele.

Vaimsete häirete kategooriad muutuvad aja jooksul. Kunagi oli homoseksuaalsus Suurbritannias veel illegaalne ja seda käsitleti haigusena. Üks 2009. aastal korraldatud uuring leidis, et 17% Briti arste on teinud homoseksuaalsuse ravi ja 4% teeks seda ka tulevikus, kuigi puuduvad tõendid, et seksuaalset orientatsiooni saaks raviga muuta.

Tänapäeval homoseksuaalsust enam haiguseks ei peeta. Selle asemel lülitati 1980. aastal DSM-i homoseksuaalse orientatsiooniga rahulolematuse häire („püsiv ja märkimisväärne mure oma seksuaalse orientatsiooni pärast”). Meie poliitiliselt korrektsel ajal võib juhtuda, et varsti saab ka homofoobia ametlikult vaimse häire staatuse.

Räägitakse ka seksisõltuvusest kui psüühikahäirest. Selle taga on naiste nõudmine, et mehed lõpetaksid võõrastele naistele külgelöömise. Paradoksaalsel kombel kasutavad mehed seda meditsiiniliselt kõlavat nimetust vahel eneselt vastutuse veeretamiseks, oma halva käitumise õigustamiseks („ma ei saa sinna midagi parata”). Muidugi, mõne libiido võib olla ebamugavust tekitavalt tugev ja sellisel juhul võib enesekontrolliteraapia olla õigustatud. Kuid teraapia peab olema kliendi, mitte teiste, teda piirata soovivate isikute huvides.

Psühhiaatriliste diagnooside probleemid on eriti silmatorkavad isiksusehäirete puhul. Tülikate käitumisjoonte puhul ei ole diagnoosimiseks kasutatavad kategooriad usaldusväärsed, sest terapeudid ei jõua pahatihti üksmeelele, millisesse kategooriasse patsient lahterdada.

Mõni aasta tagasi küsis üks advokaat minult, kas ma saaksin diagnoosida isiksusehäire ühel vägistamissüüdistuse esitanud naisel, et tema tõsiselt võetavuse saaks kahtluse alla seada. Tõsi, see naine oli tihti käitunud heitlikult ja teatraalselt, mille võiks liigitada histrooniliseks isiksusehäireks. Ta tarvitas aeg-ajalt narkootikume ja oli uurimise all oleval õhtul suitsetanud koos väidetava ründajaga (kes oli tema ekskallim) kanepit. Ta oli kutsunud süüdistatava oma koju hilja õhtul ja võtnud teda vastu öösärgis. Pärast seda, kui väidetav ründaja oli temalt pakutud sigareti vastu võtnud, oli naine jooksnud paljalt tänavale ja karjunud, et teda vägistatakse. Kõigest sellest hoolimata keeldusin ma tal isiksusehäiret diagnoosimast, sest diagnoosi oleks saanud ebaõiglaselt kasutada tema diskrediteerimiseks.

Usk kui häire

Psühhiaatriliste diagnooside panemise raskuse näide on ka David Icke’i nimeline mees. Kunagine spordikommentaator ja Briti roheliste partei pressiesindaja teatas ühel päeval, et ta olevat jumala poeg. Ta võiks kuulutada püstihulluks, aga Icke on edukas isik. Ta on oma avalikes esinemistes meeldiv, hea jutuga ja veenev, tema raamatuid ja CD-sid on müüdud lugematu hulk, ta tõmbab ligi ihaldusväärseid naisi. Ma ei arva, et Icke on hull, kuid sama kindel ei ole ma nendes, kes ostavad tema raamatuid.

Icke on üks mitmetest, kes on tõendanud, et hea viis rikkaks saada on panna alus uuele religioonile. Teine selline oli L. Ron Hubbard – äpardunud ulmekirjanik, kes leiutas saientoloogia. Kuid kas nende viimase aja prohvetite ideed on hullumeelsemad kui peavoolu religioonide omad? Richard Dawkins ütleks, et ei ole: kõik jumalad on ettekujutus. Kuid me ei saa saata iga usklikku inimest psühhoosiravile. Kui religioon pakub inimesele tuge ja identiteeti, siis kes tohib öelda, et see ei ole talle hea?

Psühhopaadist tippjuhid

Seni olen rääkinud ainult kurbadest ja hulludest. Aga kuidas on lugu halbadega? Kuigi psühhopaatia ja kriminaalsuse vahel on tugev seos, ei ole iga psühhopaat kurjategija. Ühe uuringu kohaselt on neli protsenti ettevõtete tippjuhte psühhopaadi tunnustega (keskmiselt on selliseid rahvastikus üks protsent). Neid tõmbab ärimaailma suur risk ja suur tulu ning kuigi nad on tegelikult kehvad juhid, aitab sarm, kavalus ja hoolimatus neil tippu ronida. On arvatud, et õnnelik lapsepõlv võib hoida psühhopaate kuritegelikule teele pööramast, kuid nende tegelik pääsemispõhjus võib olla kõrge IQ.

Kui psühhopaadist saab kurjategija, siis kumma vastutusalasse ta kuulub: kas meditsiini või õigussüsteemi omasse? Tavaline vastus on, et kuna psühhopaatial ei ole efektiivset ravi, siis õigussüsteemile.

Mulle tundub, et me oleme segaduses, milleks on õieti mõeldud vangla: kas karistuseks, kättemaksuks, hirmutamiseks, ümberkasvatamiseks või lihtsalt ühiskonna kaitsmiseks? Ma arvan, et vanglat peaks kasutama ainult viimati nimetatuks. Karistamine ei mõju psühhopaatidele niikuinii, sest nad ei tunne hirmu tagajärgede ees. Neile, kes tunnevad karistuse ees hirmu, saab määrata muid karistusi: petturitele kõvad trahvid, raskesti kasvatatavatele noorukitele ühiskondliku töö. Kahjuks saadame me vanglatesse inimesi, kes on seadust rikkunud, aga pole kriminaalsed isiksused, ning laseme välja neid, kelle eest võiks avalikkust kaitsta (näiteks elukutselised vargad).

Selle asemel et hinnata vaimseid häireid „on – ei ole” skaalal, võiksime kasutada pidevskaalat, kuhu on tõmmatud normaalsuse piirid. Meditsiinimaailmas on nõnda tehtud vererõhu, kolesterooli ja rasvumisega: me aktsepteerime, et inimesed on erinevad, kuid teatud piiri ületades vajavad ravi.

Artikkel põhineb loengul, mille Glenn D. Wilson pidas Londonis Gresham College’is, mis korraldab huvilistele tasuta avalikke loenguid juba 1597. aastast. www.gresham.ac.uk
Tõlkinud Villu Zirnask