Glenn Greenwald: Lahkunud Margaret Thatcher ja valesti kasutatud surmaetikett
Nõudmine, et avaliku elu tegelase surma järel võtaks maad austav vaikus, ei ole üksnes mõtlematu, vaid ka ohtlik. Põhimõtet, et surnutest halba ei räägita, saab ehk kohaseks pidada siis, kui sureb eraisik, aga vastuolulise avaliku elu tegelase surma korral on see nõudmine äärmiselt kohatu, eriti juhul, kui tegu on inimesega, kes evis olulist mõjuvõimu ja poliitilist jõudu. Thatcheri perekonna „leina respekteerimine” on kohane, kui ollakse nende sõber või osaletakse peiedel, aga selle inimese elu ja poliitika avalikes käsitlustes kehtib täiesti erinev protokoll.
Nagu pühak
Need, kes imetlevad lahkunud avaliku elu tegelast (ja tema poliitikat) ei ole ju vait. Nad kasutavad selle isiku surma tõttu tekkinud emotsioone, et luua hagiograafiat (pühakute elulugu – toim). Selliste kahtlaste Thatcherit puudutavate väidete tüüpnäide oli (kohaselt diplomaatiline) president Obama avaldus: „Maailm on kaotanud ühe suurtest vabaduse eestvõitlejatest ja Ameerika on kaotanud tõelise sõbra.”
Sellistel avaldustel võivad olla üsna laialdased järelmid – nagu harras austus, mis tõusulainena kogus tuure pärast Ronald Reagani surma ja mis siiamaani annab tooni sellele, kuidas ameeriklased näevad Reaganit ja poliitilisi ideid, mida ta sümboliseeris. Kui öelda, et sellele hagiograafiale vastanduvat kriitikat ei tohi väljendada, tähendab see, et tehakse võimalikuks vale ajalookirjutus ja halbade tegude propagandistlik puhtakspesemine ning tõeväänamised, mis ruttu põlistuvad ja jäävad püsima vastuseisu puudumise ja surma loodud võimsate emotsioonide tõttu. Kui poliitiline liider sureb, on äärmiselt vastutustundetu, et teda vaid kiidetakse.
Mis ka poleks, Thatcher oli seotud asjadega, millel olid uskumatult suured tagajärjed ning mis mõjutasid miljoneid inimesi üle kogu maailma. Ta aitas teed sillutada esimesele Lahesõjale, tema mõju kasutati selleks, et avalikult õigustada 2003. aasta rünnakut Iraagile.
Ta häbimärgistas Nelson Mandelat ja tema Aafrika Rahvuskongressi (ANC, Lõuna-Aafrika Vabariigi partei, mis seadis 1940-ndatel eesmärgiks apartheidi kaotamise – toim) kui „terroriste”. Ta oli brutaalsete türannide nagu Augusto Pinocheti, Saddam Husseini ja Indoneesia diktaatori kindral Suharto vankumatu sõber („Üks meie parimaid ja väärtuslikumaid sõpru”). Ja nagu minu ajakirjanikust kolleeg Seumas Milne eelmisel aastal ütles: „Suubritannias vihatakse Thatcherit ikka veel selle halva eest, mida ta tegi – ja tema poliitilise pärandi eest, mis seisneb lokkavas ebavõrdsuses ja ahnuses, erastamistes ja sotsiaalses kollapsis”.
Nõuda, et kõigest sellest tuleks mööda vaadata – arvestades ühepoolseid reekvieme tema aadellikkusest ja suurusest – on veidi türanlik, erapoolikusest rääkimata. Nagu ütles politoloog David Wearing, naeruvääristades neid „kadunutest-halba-ei-räägita-moraliste”: „Inimesed, kes kiidavad Thatcheri pärandit, peaksid näitama ka teatud respekti tema ohvrite suhtes. Maitsetu.” Ilmselt on mõningatel inimestel raskusi, et mõista vajadust tasakaalustatud kommentaaride järgi, kui lääne ühiskonnas jälestatud poliitilised liidrid lahkuvad.
Kui lahkus Hugo Chavez, kirjutas ajaleht Guardian, et „miljonid jälestasid teda kui šarlatani ja kurjategijat ning nende jaoks on see põhjus soovida head sõitu.”
Chavez oli vastuoluline tegelane ja oleks olnud hoolimatu varjata seda fakti mingisuguse kohatu respekti tõttu tema pere ja toetajate leina vastu. Ta oli poliitiline ja ajalooline figuur ning vajadus täpselt portreteerida tema pärandit ja ennetada eksitavat hagiograafiat kaalus üle arusaamad surmaetiketist, mis domineerivad juhul, kui surnud on eraisik.
Täpselt sama kehtib ka Thatcheri puhul. Rituaalis, justkui meie poliitilisi juhte tuleks pärast nende surma pidada pühakuteks ja kangelasteks, on midagi väga kõhedusttekitavat. Midagi valet ei ole selles, kui jälestatakse Margaret Thatcherit või kedagi teist, kel on olnud poliitiline võim ja kes on teinud tegusid, mida peetakse halvaks.
Ja see ei muutu lihtsalt põhjusel, et keegi sureb. Kui miski üldse muutub, siis ehk saab nende halbade tegude meelespidamine pärast surma veel olulisemaks kui ainus vastumürk ohule, et ühiskond hakkab püstitama endale valet ja šovinistlikku ennastõigustavat ajalugu.
© The Guardian News and Media. Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
Pärast Margaret Thatcheri surma kirjutas Eestiski esinenud Briti muusik Morrissey Ameerika uudisteveebis The Daily Beast, et „Thatcher jääb ajalukku Raudse Leedina, sest tema iseloomujooned nagu kangekaelsus ja keeldumine teiste kuulamisest olid täielikult negatiivsed.”
Iga liigutus, mida Thatcher tegi, oli kantud negatiivsusest, kirjutas Morrissey, kes heitis Thatcherile ette Briti tööstuse hävitamist. Morrissey lisab nekroloogile loetelu nähtustest, inimestest ja organisatsioonidest, mida ja keda Thatcher vihanud oli: kaevurid, kunst, Iiri vabadusvõitlejad, feministid, Greenpeace ja keskkonnakaitsjad. „Ta vihkas Inglise vaeseid ega teinud midagi, et neid aidata,” märkis Morrissey. „Tal ei olnud vaimukust ega soojust” ning „tänu Thatcherile ei saa Briti poliitilise võimu juures enam kunagi olema naist, sest Thatcher mitte ei avanud ust teistele naistele, vaid pigem sulges selle.” Teksti lõpus märgib Morrissey, et „Thatcher oli terror ilma inimlikkuse aatomita.”
