Tagasi vaadates väidab Bokeria, et poliitilised repressioonid toimivad hoopis praegu, uute võimude ajal, mitte toona. Gruusia kogemust tasuks meenutada kõigil, kes ühes riigis liiga kauaks võimule jäänud.

Teie endine juht Mihheil Saakašvili on praegu Kiievis, mis keeldub teda Gruusia võimudele välja andmast. Ta on ka president Petro Porošenko nõunik. Aga kodumaal ikkagi võimu kuritarvitamise eest tagaotsitav. Kuidas niimoodi juhtus?

Alati on kurb kaotada valimisi. Aga peame siiski nentima, et tegemist oli märkimisväärse verstapostiga: ikkagi esimene rahumeelne võimu üleandmine. Niisiis esimese katse tegime läbi. Demokraatia teine testpunkt on aga selles, et kaotajad ei kao ega lähe vanglasse, vaid jätkavad võitlust. Seda on aga praegune Gruusia oligarhist liider (Bidzina Ivanišvili) keeldunud aktsepteerimast. Demokraatlike reformide ning euroatlandilise integratsiooni asemel on tema peamine prioriteet olnud opositsiooni tagakiusamine.

Jah, see pole 180 kraadi pööre. Gruusia avalikkus, mis on väga läänemeelne, ei lubaks seda. Aga halvad asjad juhtuvad samm sammu haaval.

Ivanišvili ei eita, et tahab endisi võimulolijaid võimalike kuritegude eest vangi panna. Aga kui tugev on opositsioon, et seda võimu kontrollida - näiteks läbi parlamendi?

Oo jaa, ka saadikutest on juba kuus uurimise all. Umbes sada praegust aktivisti või varasemat juhti on uurimise all või suisa arreteeritud.

Tooksin välja kaks väga murettekitavat mustrit: nad taotlevad poliitikute vangistamist eeluurimise ajaks, ehkki nad ei jookseks ju kuskile. Teiseks on küsimus väga selges valikulisuses. Nad valivad neid, kes on poliitiliselt aktiivsed, aga mitte neid, kes on läinud üle valitsuse poolele.

Kui ma käisin hiljuti Gruusias, rääkisid Ivanišvili ning tema toetajad hoopis vastupidist: et see oli Saakašvili, kes rakendas seadusi selektiivselt...

Viimase üheksa aasta jooksul ei olnud vanglates mitte ühtegi poliitikut! Meie süsteemi kritiseeriti täiesti õigustatult. Aga nüüd on uued võimud läinud olukorra parandamise asemel jahtima hoopis poliitikuid. See pole mingi progress, vaid tagasikäik.

Tuletan ka meelde, et Ivanišvilil pole mitte mingit ametlikku positsiooni, mis on juba iseenesest tohutu probleem liberaalse demokraatia jaoks. Ta on täielikult väljas vendetta peal: meenutaksin Le Monde'le antud intervjuud, kus ta ütles, et seaduste kohaldamine sõltub sellest, kuidas sa räägid. See ei ole seadusriik!

Mida ta teie meelest tahab saavutada? Kelle heaks töötab?

Ta on nagu iga teine 90-ndate oligarh, kes tahab kontrollida kõike, mis on võimalik ning olla otsekui marionetijuht. Ta ütleb ka, et tahab leida tasakaalu lääne väärtuste ning Venemaa vahel. See on tohutult ohtlik: Putiniga ei saa olla mingit tasakaalu.

Kohtusin teiega põgusalt 2007. aastal, mil Gruusia reformid nägid välja otsekui Eesti täitumatajäänud unistus. Mis olid need vead, et te olete praegu just selles olukorras, mida te kirjeldate?

Suur reformaator, tänaseks meie seast lahkunud Kakha Bendukidze ütles, et me astusime suure sammu edasi. Aga mõnikord, kui sa astud edasi, satud lehmakoogi sisse.

Mina nii kaugele ei läheks. Aga jah, kui sa oled võimul üheksa aastat, on see väga pikk aeg. Inimesed tahavad sind maha hääletada. See on demokraatia puhul loomulik. Teiseks - ehkki oleme kasvatanud SKPd kahekordseks, oleme ikka vaene riik ja suure tööpuudusega. See oleks probleem iga riigi jaoks. Ning siis astus meie vastu miljardär, kelle varandus on väärt poolt riigi SKPst ning kes lubas, et ta maksab absoluutselt kõige eest. Ehtne kommunistlik lubadus. Ehk siis see polnud meie viga.

Meie viga oli aga see, et olime liiga tugevad liiga kaua. Meie kontrollsüsteemid hakkasid alt vedama. Ehitasime üles efektiivset riiki, aga meile puudus vastukaal.

Üks edusamme, mida kõikjal eeskujuks tuuakse, oli edukas võitlus nö tänavakorruptsiooni vastu. Praegu nõustab Saakašvili Porošenkot, kes seisab silmitsi vähemalt samasuguse mammutliku ülesandega. Kas Gruusia mudelit saaks kuidagi kopeerida ka Ukrainas?

Ma pole üldiselt nõus nendega, kes ütlevad, et keskenduge nö rohujuuretasandi korruptsioonile, jättes samal ajal suured kalad puutumata. Mudelina saab meie mudel olla siiski kasulik. Muidugi pole meil taolist ambitsiooni, et „meie toome midagi Ukrainale." Pärast Maidani saavad nad sellega ise hakkama, aga nad võivad kasutada muidugi meie kogemusi ühes meie vigadega.

Meie kogemus on aga erinev ühe koha pealt. Meil oli pärast Rooside revolutsiooni teatav aeg, mil me polnud otsese sõjalise surve all. Ukraina peab aga kõiki neid reforme viima läbi sõja ajal.

Venemaa sõjalise kampaania üks eesmärke on kui mitte enamat, siis muuta Ukraina ebastabiilseks. Kuidas aga mõjus teile ja teie ühiskonnale pikemas perspektiivis see, et pidite seisma silmitsi invasiooniga?

Gruusias, nii nagu praegu ka Ukrainas, oli põhieesmärk demonstreerida, et nende värviliste revolutsioonide tulemusi on võimalik purustada. Jah, nad okupeerivad siiani viiendikku meie territooriumist. Aga eesmärk oli meie võimud kukutavad ja seal nad kukkusid läbi. Seda kurvem on vaadata, et nad üritavad saavutada sama läbi teiste meetodite.