GUNNAR OKK: Energiasõja kolm tasandit
Seepärast on ka erakordselt oluline, kes, mis viisil ja kui suurel määral kontrollib energiavarusid või kes on võimeline nende kasutamist mõjutama. Lisaks käib äge võimuvõitlus nii klientide kui ka uute tehnoloogiate pärast.
Kelle käes on jäme ots?
Enamik ehk üle 64% kogu maailmas tarbitavast elektrist toodetakse maapõues peituvatest fossiilkütustest, mille hulka kuuluvad gaas, naftatooted, kivi- ja pruunsüsi ja ka meie põlevkivi. Vähem kui viiendik elektrist ehk 19% genereeritakse taastuvatest energiaallikatest, tuumaelektrijaamade osakaal moodustab maailma elektritööstuses ligi 17%. Paradoksaalselt ei ole praeguseks teada ka ühtegi tõsisemat argumenti, miks need proportsioonid peaksid hakkama lähiaastakümnetel muutma.
Euroopa Liit sõltub juba täna ja veel rohkem homme Euroopa-välistest energiaressurssidest. Kogu Euroopa gaasivajadusest rahuldab Venemaa praegu 24%, kusjuures see sõltuvus lähiaastatel suureneb. Venemaale lisaks tuleb suur osa Euroopas tarbitavast naftast ja gaasist Põhja-Aafrikast, Lähis-Idast ja Kaspia mere piirkonnast. Prognoosi järgi hangib EL 2030. aastal ligi 70% kogu vajalikust energiast välistarnijate käest.
Veel teinegi näide. Hiina riigiettevõte CNOOC (China National Offshore Oil Company) peab tõsist plaani osta ära üks USA suuremaid naftakompaniisid UNOCAL. Eesmärki pole raske aimata. Hiinlased üritavad saavutada paremat kontrolli maailma energiaressursside üle. Kas see ka õnnestub, näitab lähiaeg.
Energiasõda ressursside üle kontrolli saavutamiseks käib ja me peame mõistma, et ettevõtted ei koli “kallitest riikidest” ainult sinna, kus on odav tööjõud, vaid ka piirkondadesse, kus energia on odavam. Selles mõttes on Venemaa käes hoob, millega mõjutada – kas soodustada või pidurdada – Euroopa majanduskasvu. Ja ka Eesti peab olema nii ettevaatlik kui ka ettenägelik, et meie ei muutuks kalli energia maaks.
Megaettevõtted ja vaba turg
Firmadel on kliendid ja just nendele jahti peetaksegi. Elektri puhul on kliendid isegi lausa füüsiliselt elektrivõrgu kaudu energiafirmade külge aheldatud.
Pikka aega oli Euroopa otsustajate mureks energiaturu suletus ja 1990-ndate esimesel poolel asuti seda avama. Loomulikult planeeriti seda eelkõige kliendi huvides. Mõte iseenesest oli ju kena. Arvati, et avatus ja konkurents alandavad lõpptarbija jaoks elektrihinda.
Mis tegelikult juhtus? Elektrihind pole langenud ega tarbija sentigi võitnud. Küll aga läks lahti Euroopas ennenägematu energiaettevõtete ühinemine ja ülevõtmine. Seejuures käidi allaneelatavate ettevõtete eest välja meeletuid summasid – kümneid miljardeid dollareid. Näiteks Saksa E.ON maksis oktoobris 2001 Inglise Powergeni aktsiate eest juba 13,8 miljardit dollarit. Briti National Grid käis aga aprillis 2002 Lattice Groupi allaneelamise eest välja rekordsumma – 18,7 miljardit dollarit.
Energiafirmade hulk väheneb järjest. Gigandid heitlevad ja see võitlus käib mõjuvõimu pärast, mida pakub avatud turg. Kümne aasta eest teenindas pooli Euroopa elektrikliente ca 30 ettevõtet, praegu on juba üle 50% kogu elektriturust vaid seitsme (!) rahvusvahelise megakontserni käes.
Ja taas ei tohi me vaadata Venemaale läbi sõrmede. Hiljuti avaldati ajakirjas Fortune 2005. aasta maailma 500 suurema ja võimsama ettevõtte nimekiri. Esmakordselt jõudis sinna nüüd ka Vene elektrigigant EES Rossija. Tähelepanuväärne on seegi, et Venemaad esindab selles loetelus vaid kolm ettevõtet ja kõik tegutsevad energeetikavallas – gaasikontsern Gazprom, naftakontsern Lukoil ja elektrikontsern EES Rossija.
Tõsiasi on see, et viimase poolsajandi jooksul ei ole elektri toomises, transpordis ega ladustamises toiminud ühtegi põhimõtteliselt uut tehnoloogilist murrangut. Edasi on mõistagi mindud. Aga sisuliselt ei ole see areng tähendanud muud kui olemasolevate tehnoloogiate tõhustamist või energiaseadmete ja -süsteemide juhtimiseks infotehnoloogia saavutuste rakendamist.
Kütuseelementidel põhinev energeetika jõuab tavatarbijani prognooside kohaselt kõige varem 15 aasta pärast. Tuuma-energeetikas tulevad peatselt käiku juba neljanda põlvkonna seadmed, aga põhimõtteliselt uut tehnoloogiat, mis suudaks tuumade ühinemisel vabanevat energiat kontrolli all kasutusele võtta, ei tasu oodata enne aastat 2050. Päikesenergeetika arendamises ollakse ummikteel ja praegu ei paista silmapiiril ühtegi uut perspektiivset lahendust.
Summad, mis suunatakse aasta-aastalt energeetika arendustegevusse, on märkimisväärselt suuremad kui enamikus teistes tööstusvaldkondades. Kuid areng on hoopis aeglasem.
Miks nii? Põhjust tuleb ehk otsida uurimiskeskuste koostööst. Kahjuks on see silmatorkavalt vähene või puudub sageli üldse. Need, kes osalevad energiasõjas, ei ole tavaliselt nõus jagama oma uurimis- ega arendustegevuse tulemusi tegelike või oletatavate konkurentidega. Energeetika on valdkond, kus võita on erakordselt palju.
See, kes töötab aga esimesena välja tavakasutuseks sobiva tehnoloogia kas (1) keskkonda mittesaastava või senisest oluliselt vähem saastava elektri tootmiseks, (2) elektri kadudeta transportimiseks või (3) elektri pikaajaliseks ladustamiseks, saab enda kätte tohutu võimu. Kontroll tulevikuenergia üle võib – halvimal juhul – tähendada survet või mõju kogu meie tsivilisatsiooni käekäigule.
Energiasõjad ja Eesti
Eesti on osa Euroopast ja meie geopoliitiline asend tekitab kahtlemata mõneski Euroopa energiahiius soovi saavutada siinsel turul pika-ajaline monopoolne seisund.
Eesti Energia on üks Euroopa väiksemaid energiafirmasid. Selle monopoolseks kuulutamine annab vale signaali nii kohalikele tarbijatele kui ka Euroopa Liidu energiaturu korrastajatele. Näiteks Eestis kanda kinnitada üritavad Fortum või Vattenfall on umbes 30 korda suuremad kui Eesti Energia.
Eestis leiduv põlevkivi, mida kasutatakse elektri tootmiseks, pakub meile energiasõjas kaitset. Veel enam: tänu oma elektrile naudime iseseisvust, mida saavad energiavallas endale lubada vähesed väikeriigid.
Põlevkivi on maailmas laialt levinud maavara, mille registreeritud leiukohtade hulk küünib 600 kanti. Mitmed maad, sh USA (varud Eestiga võrreldes ligi 3000 korda suuremad), on kaalunud, kas ei oleks võimalik just põlevkivist kujundada alternatiivallikat, mis leevendaks maailma energianälga. Probleemiks, nagu hästi teame, on põlevkivi kasutustehnoloogiad.
Paljudes riikides, kus on suuri põlevkivivarusid, hakatakse alles mõtlema, kuidas sadade miljonite aastate eest tollesse fossiili vangistatud energiat tänapäeva vajadusteks vabastada. Samal ajal on Eesti saavutanud märkimisväärset edu uute puhtamate tehnoloogiate praktilisel rakendamisel. Me oskame põlevkivi maapõuest kätte saada ja hiigelahjudes põletada viisil, mis tekitab keskkonnale palju kordi vähem kahju kui paarkümmend aastat tagasi. Uued tehnoloogiad, mis veel puhtamad, ei ole enam mingi tulevikumuusika.
Energeetika on valdkond, kus mitmed prioriteedid on samaaegselt ja võrdselt tähtsad. Ka Eesti elektrimajanduse arendamises tuleb näha tervikut, mis arvestab nii keskkonnakaitset, sotsiaalpoliitikat kui ka ägenevat energiasõda.
Gunnar Okk, Eesti Energia juhatuse esimees
