Henn Põlluaas Foto: Ilmar Saabas

Tõepoolest, ja just see ongi üks suurimatest puudustest. Selle ettevalmistamisesse ei ole kaasatud avalikkust, opositsioonierakondadest rääkimata. Sisulist dialoogi ei ole olnud, kolm riigikogu erakonda on jäetud haldusreformi väljatöötamisest kõrvale. Täpselt nagu riigieelarve koostamisest.

Haldusreform saaks oluliselt parem ja sisulisem, kui seda viidaks läbi demokraatlikult, kõiki osapooli kaasates ja erinvaid aspekte kaaludes. Kümme päeva parandus- ja täiendusettepanekute tegemiseks seadusele, mida valitsus on koostanud aasta aega, on kõike muud kui mõistlik, nagu lõviosa opositsiooni parandusettepanekute tagasilükkaminegi.

Reformikava näitab, et valitsusel puudub arusaamine KOV olukorrast ja visioon, kuidas minna edasi. Eesmärgiks on võetud omavalitsuste sundliitmine ehk piiride muutmine ja seda nimetatakse haldusreformiks. See on naiivne ja lihtsustatud käsitlus, mis jätab vastuseta sisulised küsimused, kuidas lahendada omavalitsuste probleeme, tõsta nende efektiivsust, täpsustada funktsioonid ja ülesanded, tagada piisav rahastamine jne. Rääkimata sellest, et sundliitmine ise on põhiseadusevastane samm.

Selles, et tänane süsteem vajab muutmist, ei kahtle keegi. Küsimus on, kuidas tagada, et muutused on edasiviivad ja tulemuslikud, mitte ei kujutaks endast muutuste tegemist muutuste enda pärast. Võimuliidu poolt esile toodud arvud omavalitsuste kohta, kus liitumisläbirääkimisi peetakse, on sisutühjad, sest lõviosa läbirääkimistest on tingitud sundliitmise hirmust, mitte sellest, et liitumine oleks kasulik või tooks paremaid teenuseid, suuremat finantsvõimekust või muid hüvesid. Pealegi ei ole sõlmitud liitumisleping uue valla volikogudele enam kohustuslik ja tänased ilusad lubadused võivad osutuda vaid virvatuledeks. Kaks vaest ei tee kokku ühte rikast.

See, et ühinemisreferendumite tulemused on omavalitsustele vaid soovituslikud, tekitab tõsise põhiseaduse riive. Sätestab ju põhiseadus, et kõrgeim võim riigis on rahvas, kes teostab oma võimu hääletuste teel. Milleks üldse hääletused, kui tulemustest võidakse teerulliga üle sõita, nagu juhtus Saue linnas.

Peaminister armastab rääkida põhjamaadest. Kui vaatame sinna, siis on seal omavalitsuste rahastamine oluliselt suurem. Ka Soomes läbiviidud haldusreformi käigus muudeti omavalitsuste piire, kuid omavalitsustele anti oluliselt suuremat ühinemistoetust ning loodi pikaajalised tulumehhanismid, mis tegid ühinemise kasulikuks ka pikas perspektiivis. Eestis midagi sellist ei toimu. Kuigi toetust suurendati kaheksakümne miljoni euroni, jätkub sellest vaid ühinemisprotsessi läbiviimiseks. Ei enamaks. Omavalitsusjuhtide äraostmine sellest samast rahast aastapalga suuruse ühinemispreemiaga ei paranda mitte kuidagi eesti inimeste heaolu. Tegemist on valitsuse korraldatud riikliku korruptsiooni ja altkäemaksuga.

Lätis viidi haldusreform läbi samadel alustel kui Eestis ning samu tagajärgi võime varsti näha ka siin. Hoolimata lubadustest kaugenesid võim ja teenused inimestest, omavalitsuste kulud kasvasid, finantseerimisvõimekus ei suurenenud, ääremaastumine ja maapiirkondade tühjenemine jätkus, töökohad vähenesid, suleti koole ja raamatukogusid, sunniviisiliselt kokku pandud omavalitsuste inimesed ei sulandunud kokku, vaid kiikavad endiselt isesuunas. Sama tulemus on näha Eestis juba toimunud ühinemistel - näiteks Türi ja ümbritsevate valdade puhul. Reformil reformi pärast ja selleks, et valitsus saaks öelda, et meie tegime ära, ei ole mõtet. See maksab pikas perspektiivis kätte.

Käesolev on vist seitsmes katse haldusreformi teha. On tehtud kümneid või sadu analüüse, kus on kaardistatud omavalitsussüsteemi kitsaskohti ja pakutud välja lahendusi. Kurb, et koalitsioon on loobunud sisuliste muutuste tegemisest ning näeb võluvitsakest vaid omavalitsuste sundühendamises ja piiride muutmises, mis omavalitsuste efektiivsusele kaasa ei aita. Rahastamise suurendamiseta või taastamiseta vähemalt samale tasemele, kui see oli enne majanduskriisi, ei olegi võimalik paremaid teenuseid osutada.

Päris väikesed omavalitsused, kus juhtimiskulud ühe elaniku kohta on ebamõistlikult suured, ei ole jätkusuutlikud, kuid statistika näitab, et õige majandamise korral saavad suurepäraselt hakkama ka 1500-3000 elanikuga omavalitsused. Ei pea olema 5000 või 11 000 elanikku. Tuleb ausalt välja öelda ja lahendada küsimused, millest on tingitud peamised probleemid omavalitsuste töös. Sealhulgas vähendada üle piiride läinud riiklikku aruandlust ja bürokraatiat. Ära tuleks kaotada ka maavalitsused ja jagada nende ülesanded nii omavalitsustele kui omavalitsusliitudele, kellele tuleb anda juriidiline staatus ja rohkem õigusi. Ühinemine ise saab olla ainult vabatahtlik.

Muuseas, Eesti Maaomavalitsuste Liit ja Linnade Liit on reformi suhtes sama kriitilised ja meiega samadel seisukohtadel.

Kuid miks püütakse haldusreformi, mis positiivset tulemit ja juhtimiskvaliteedi tõusu kaasa ei too, siiski läbi suruda? Vastus on lihtne - poliitilistel eesmärkidel. Samal põhjusel püütakse uuesti läbi suruda omal ajal riigikohtu poolt tagasi lükatud seadust, mis annaks riigikogu liikmetele õiguse olla samaaegselt kohaliku volikogu liige. Eesmärgiks on omavalitsuste politiseerimine, kontrolli ja võimuvertikaali tugevdamine Toompealt omavalitsustesse, mitte inimeste elu ja olu parandamine Eestis.

Ühinenud omavalitsustes võib ennustada kohalike valimisliitude kadumist, alles jäävad erakonnad, mis valdade piiridest ei sõltu. Valimisliite on püütud valitsuse poolt ka varem ära kaotada, kuid sellele tõmbasid viimati piduri peale õiguskantsler ja riigikohus. Nüüd püütakse seda läbi suruda kavalamalt. Kui valdasid jääb 60-70 ja need on võimuparteide juhtida, siis saab valijameestekogus orkestreerida ka tulevasi presidendivalimisi.

Tegemist on järjekordse koalitsiooni tagatoa poliitmahhinatsiooniga võimu suurendamiseks ja põlistamiseks. Sisulistele küsimustele ei ole me reformi tegijatelt vastuseid saanud. Lahendustest rääkimata. Sellisena ei ole võimalik haldusreformi toetada.