HANNES VÕRNO: Ka Sina, Andrus!
Mis seal salata, televiisori ees istudes tekitavad osa reklaame rõõmu ja teised kurbust. Hansapanga pensionikindlustuse kampaania on vaatamata suurtele mõõtmetele ja ulatusele sümpaatne. Kindlasti on põhjus selles, et Eesti inimene näeb suhteliselt harva avalikkuse ees esinevat pensionäri, kes on oma eluoluga rahul ning õnnelik.
Hammast teritama hakates võiks ju muidugi nöökida, et planeedi ökoloogilist seisu vaadates võib armastatud suusakuningas tõepoolest enne õiget aega halliks minna ning pensionile jääda.
Tänaval liikudes ja “pennnnsjonärist” Veerpalule silma vaadates tekkisid mul eriskummalised mõtted. Kas Ando Noormets, kes Hansapanga avalike suhete eest hea seisab, tegi seda taktikaliselt õigesti või valesti, et jättis enne kampaania algust avaldamata panga pressiteate, et olümpiavõitja Andrus Veerpalu liitus niimitmesajatuhandenda inimesena Hansapanga pensionifondiga.
Veerpalu lähedased sõbrad tõenäoliselt teavad, kas Andrus on pensionifondiga tõepoolest lepingu allkirjastanud või on see hoopis osa sponsorlepingust, et meie lumealade Lurich omapoolse vastuteenena koostööpartneri ettevõtmisele auru aitab lisada. See, et Hansapank meie spordieliiti toetab, tundub lausa iseenesestmõistetav, sedavõrd pikk aeg sporti spondeerida on ka spordipublikule logona dressidel, silmisse kinnistunud.
Oleme valvsaks tehtud
Hakkasin mõtlema, et kas vaene Andrus kujutab ette, et meie, tema eakaaslased ning veel paljud noored, kes täna positiivse emotsiooniga laetud reklaamist innustatuna pensionifondiga lepinguid sõlmima tõttavad, oleme tegelikult väga valvsaks tehtud! Nii, nagu Ken-Marti Vaher peab kuni raugaeani ka kiirteel igaks juhuks mitte kiiremini kui 88 kilomeetrit tunnis sõitma, ta ju vandus seda kirikus, altari, rahva ning valijate ees, peab ka Andrus Veerpalu jääma oma elupäevade raugemiseni rahva silmis rahulolevaks, õnnelikuks ja Monacos lumega palavustpeletavaks rantjeeks.
Ei taha enam ühegi sportlase suust kuulda, et küll teeks tegusid ja tassiks medaleid koju, kui keegi ometi õla alla paneks. Liitunuks sa, vaene vennike, õigel ajal pensionifondiga
Mina ei ole veel pensionifondiga liitunud. Olen püüdnud enesele selgeks teha, et kuhu ma näiteks vana mehena reisiksin, kui ma seda raha, mille eest ma praegu noore mehena reisida saaksin, kuhugi fondi maksaksin?
Sattusin kord ühes vanalinna kohvipoes kokku kruiisilaeva Millenium X reisijaga. Vanem härrasmees NYC-st mõnekümne miili kaugusel asuvast väikelinnast Ciscost ütles, et ta oleks oma poja pere ka reisile kaasa võtnud, kui ta poleks oma 25-aastase vabatahtliku pensionikindlustusega räigelt vastu pükse saanud!
Jäin mõttesse ning läksin koju. Otsisin välja omaenese vabatahtliku pensionikindlustuse lepingu ning asusin seda luubiga loetavat A4 lehte põhjalikult puurima. Helistasin kindlustajale ja küsisin igaks juhuks üle. Mulle kolm aastat tagasi kroonijuveelina pähe määritud pensionikindlustusleping nägi välja järgmine.
Oma helge tuleviku ja rõõmsameelse vanaduspõlve nimel olen maksnud igakuiseid makseid ühtekokku summas 75 000 krooni. Minu kontole kogunenud reserviks, nagu teatas kindlustusfirma haldur, on aga 59 000 krooni!
Selgub, et minu konto haldamine ongi esialgu, algusaastatel päris kallis. Hiljem see muidugi muutuvat – ikka minule kasulikus suunas. Kui ma seepeale küsisin, et mis siis, kui ma sooviks oma raha tagasi saada, vastati, et vastavalt lepingutingimustele on selleks summaks antud hetkel 44 000 krooni.
Tahan 42 000 krooni tagasi
Sellelt pean ma maksma 26 protsenti tulumaksu. Loogiline, te mõelge ise, millise meeletu tulu ma ju teenin! Seega saan ma oma Monacos lumega jahutamise ning roosa veini limpsimise unistuste hinnaks makstud 75 000 kroonist praegusel hetkel tagasi 33 000 krooni!
Millal ma selle, täna klantsbüroodes istuvate ja lõhnastatud noorhärrade juba surnuks löödud 42 000 krooni tagasi saan? Kustkohast, kelle arvel tulevad krüsanteemisülemitena lubatud garanteeritud intressid ja minu investeeringute tasuvus?
Andrus, ma tahaks ka kaatri taga suuska sõita. Et Agassi mulle roosat veini serveeriks ja ma ei peaks iial kellelegi ütlema, et kasuta oma teenitud raha ise, siis kui sa oled noor ja elad, sest sa ei ole “rahvastepalli” kapten, sul ei ole kahte elu! Aga viriseda pole ilus!
