Protsent maksab miljoneid

Tervisesüsteemi ja selle toimimise puhul peab arvestama, et see saab edukana toimida vaid tervikuna. Kuigi hetkel on kõige aktuaalsem teema tervishoiutöötajate palk, peame siiski kogu süsteemi vaatlema tervikuna.

Tööl käivate inimeste maksudest läheb ravikindlustuse tagamiseks 13 protsenti. Siinjuures on oluline meeles pidada, et solidaarsuspõhimõtte kohaselt on lisaks tööl käivatele isikutele ravikindlustatutega võrdsustatud lapsed, töötud ning pensionärid. Ehk väga suur osa kindlustatutest tegelikult nendele osutatud ravi eest ei maksa.

Ravikindlustatute rahast peetakse üleval haiglaid, makstakse osutatavate teenuste eest, tasutakse soodusravimite eest ja makstakse tervishoiutöötajatele palka. Need on kõik suured summad, ning kui ühte neist tõsta, tähendab see otseselt, et teiste komponentide jaoks jääb vähem raha.

Järgmisel aastal on tervishoius täiendavat raha 55–60 miljonit eurot eest. Umbes 20 miljonit sellest on juba ette ära määratud ehk selle eest kompenseeritakse soodusravimeid (nimelt muutuvad soodusravimid 1. oktoobrist inimesele odavamaks), meditsiiniseadmete kulude kasvu, uute teenuste rahastamist jms. Ülejäänu osas tuleb meil arutada, kuidas seda siis kulutada.

Et tõsta tervishoiutöötajate palku ühe protsendi võrra, tuleb reaalselt kulutada 2,8 miljonit eurot. Üks on väike number, 2,8 miljonit eurot seevastu väga kopsakas. Summa läheb veelgi suuremaks, sest arstide keskmine palk on eelmise aasta kevade seisuga keskmiselt 1704 eurot.

Tervishoiutöötajad küsivad palkade tõusuks aga 20–40 protsenti. Kui arstid hakkaksid saama minimaalselt 10 eurot tunnis ning õed 5,5 eurot, tähendaks see ravikindlustusele aga ka riigieelarvele kogukulu 231 miljonit. Arvestades, et kogu haigekassa eelarve, millest tuleb katta ka muid kulutusi, on umbes 850 miljonit eurot, on selge, et sellist soovitud summat ei ole maksumaksja taskust võtta. Ka oleks ülimalt lühinägelik haigekassasse kogutud reservid palgatõusu nimel paari aastaga ära kulutada. Palgatõus pole ju ühekordne kulutus, sellega peab arvestama tulevikus igal aastal. Mida aga siis teha, kui kolme aasta pärast on kõik tagavaraks kogutud vahendid otsas?

Palkadest rääkides on õigluse aspektist oluline võrrelda arstide palka keskmise palgaga. Arstid teenivad täna umbes kahekordset Eesti keskmist palka ja see suhe on peaaegu sama kui Soomes. Rootsis ja Norras saavad arstid umbes 1,7 keskmist palka, Lätis aga 1,07.

Õdede ja hooldajate palga suhe keskmisse palka on sealjuures märksa halvem: õdedel napilt üle keskmise, hooldajatel aga märgatavalt vähem. Seetõttu tegin ka haigekassa nõukogule ettepaneku arstide, õdede ja hooldajate palgatõusu vaadelda eraldi.

Tõusma peavad kõik palgad

Tervishoiutöötajad on mures, et väikeste palkade pärast lahkuvad arstid ja õed mujale tööle. Mõistan seda muret nii ministrina kui ka tavakodanikuna. Kui aga korraks statistikale pilk heita, on arstikutsega inimesi, kelle eest on Eestis sotsiaalmaksu tasutud, kokku 4555. Võttes maha need, kes reaalselt tervishoiuteenust pakkuvas asutuses ei tööta (ravimifirmad, riigiasutused, jms), jääb alles 4349 arsti, kes töötasid tervishoiuteenuseosutaja juures ja kelle eest maksti sotsiaalmaksu, mille järgi võiks eeldada, et nad ka Eestis töötavad. Tõsi – me ei tea täpselt, millise koormusega, aga on selge, et Eestis nad töötavad. See arv on samas suurusjärgus arstide arvuga 2007. aastal.

Viimased aastad on näidanud, et Eesti arstid väärtustavad Põhjamaad kõrgelt. See kinnitab väga selgelt Eesti arstihariduse kvaliteeti, aga seab ka suuremaid riske arstide lahkumiseks. Loomulikult sooviksin, et meie arstid saaksid Põhjamaade ametivendadega võrreldavat palka, aga kaine mõistus ütleb, et seda soovivad kõik meie inimesed. Ehk jõuame jällegi tagasi arusaama juurde, et kõigepealt peab tõusma meie üldine ühiskondlik rikkus tervikuna ja kõik töötajad Põhjamaadega võrreldavat palka saama, sest vaid nii tekib võrreldav maksutulu, mida siis arstidele välja maksta.

Kinnitasin juba artikli alguses, et tervishoiutöötajad on riigile väga olulised. Kahtlemata nõustun ka arstidega, kelle sõnul pole palk ainus põhjus Eestis töötamiseks. Seetõttu oleme pakkunud ka muid lahendusi arstide motiveerimiseks. Näiteks juunist rakendus eriarsti lähtetoetuse süsteem, mis on mõeldud neile noortele arstidele, kes residentuuri lõpetamise järgselt asuvad tööle üld- või kohalikesse haiglatesse või maapiirkonna perearstipraksisesse.

Samamoodi sõlmisime koostööpartneritega konsensusleppe, et suurendada tulevikus residentuuri vastuvõetavate arstide arvu 145 õppekohani. Koostööleppele kirjutas alla ka Eesti arstide liidu poolt Andres Kork. Veel käivitasime perearstide ja -õdede asendussüsteemi. Sellest aastast kaotati ka tervishoiuteenuste piirhindadele rakendatud koefitsient, et taastada teenuste tegevuspõhised hinnad. Märkimisväärselt on renoveeritud haiglaid üle Eesti, et oleks võimalik tagada ajakohane töökeskkond. Kohe on valmimas arstlike erialade arengukavad, käimas on debatt haiglavõrgu tuleviku üle jne.

Kõik need muudatused on tehtud selleks, et Eesti riigil oleks ka tulevikus stabiilne, kindel ning terviklik tervisesüsteem, mis suudab anda patsiendile parimat võimalikku ravi Eestis.

Toimetaja märkus: Haigekassa nõukogu otsustas reedel, et arstide palka saaks järgmisel aastal tõsta 3% ning õdedel ja hooldajatel 6%. Nõukogu pakutu jääb aga selgelt alla sellele, mida nõuavad streiki kavandavad tervishoiutöötajad, milleks on arstidel 20% ning õdedel ja hooldajatel üle 40% palgatõusu.

Hanno Pevkur, sotsiaalminister