Hanno Soans: Pealinna turismiväravate ümbrus õhkab viletsust

Tallinna bussijaama ümbrus – ühe koha psühhogeograafiline lähilugemine

On hiline juulihommik. Liigun päikeselõõsas oma kodukandist Kadrioru algusest ja Kesklinna servalt vaikselt bussijaama poole. Õigemini longin. Raua–Vilmsi–Gonsiori rist… Minu välitööde toimumiskoht bussijaama ümbruses, lennujaamast vaevalt 1,5 kilomeetri kaugusel, Keskturu naabruses on ühtaegu nii perifeerias kui ka keskmes.

Selle teelõiguga seostuvad mul möödunudtalvised jalutuskäigud autokooli ja tagasi. Oli valge nagu lumi ja pime nagu öö. Vaheldumisi. Aga nüüd on kõik teisiti. Nüüd on kõik rohekashall. Suvi võib olla häbematult paljastav.Tolm, ehitusmüra, augud asfaldis. Üksik lääbakil pudelikorjaja tänavanurgal. Auto, millele on kleebitud silt „Müüa!”. Maksab 7000 eurot. Polegi nii kallis. Ja veel veidi hiljem tuleb liisingufirma kontor, kus 24/7 aknal punavalt vilav LED-kiri teatab, et oma kullakalli sõiduki pandiks andes võib kohe ja ülimalt odavalt laenu saada. Kõik see räägib vaesusest.