Andrus Ansip Foto: Martin Dremljuga

Ansipil on Euroopa Komisjonis vaja tööle hakata hoopis suuremate väljakutsetega, mille peale Eestis pole olnud vaja mõeldagi.

Esiteks tuleks mõelda, mis asi on netineutraalsus, miks see hea on ja kuidas seda tagada. Ansipi suhteliselt selge vastus netineutraalsuse kaitsmise kohta vajus pisut õigelt rajalt kõrvale – volinikukandidaat pööras netineutraalsuse kaitsmise hoopis otsingumootorite õiglaste tulemuste reguleerimiseks. Netineutraalsus on küsimus, kas eri tüüpi teenuste ühendusi peaks või ei peaks võrkudes võrdsetel alustel kohtlema. Telekomidele tähendab see otsest raha, kui nad ei saa oma võrkudes eri teenuste või äppide andmevoogude juhtimisel "liikluspolitseid" mängida ja ilmselt tuleb Ansipil telekomidega kõvasti tööd teha.

Teine asi on andmekaitse, mille osas on täiesti selge, et keegi ei taha näha oma isikuandmete lekkimist või nendega lohakat ümberkäimist. Selle üle tuleb tõhusalt valvata. Aga teisalt on Ansipi töö ühisturu arendamine ja kui Euroopa üliranged reeglid panevad ettevõtteid USA-sse kolima, ei jää digitaalne ühisturg muuks kui ilusaks unenäoks.

Kolmandana jääb küsimus, kuidas ta saab täita oma eesmärgi luua ühtne telekomiregulatsioon ja isegi ühtne sageduspoliitika. Praegu müüb iga riik ise oksjonitel sagedusi operaatoritele, kes siis vastavalt oma äriplaanile näiteks 4G kiired võrgud välja ehitavad. Ansipi sõnul kannatavad sellest tarbijad, kui osa Euroopast on võrkude taseme poolest maha jäänud. Aga väljakutse on see, et kui kogu Euroopas oleks sarnane regulatsioon ja seeläbi sarnase tasemega võrgud, siis võib see paratamatult tähendada paremini arenenud riikidele pidurit. Põhjamaad ja Baltikum naudivad praegu üsna hea hinna ja hea kvaliteediga võrke. Kui kogu Euroopa peale laskuks ühtne tsentraalne reeglistik, võib see tähendada meile hinnatõusu.

Kui kõige selle juures jääks Ansipil veel aega tegeleda Brüsseli paber-bürokraatia asendamisega e-lahendustega, oleks see ju tore, kuigi see ei puudutaks otseselt Euroopa kodanike elu.