Hardo Aasmäe: Eesti ülesanded uutel piiriläbirääkimistel
Selle aasta 1. septembril tegi Venemaa välisminister Sergei Lavrov avalikkusele ootamatu üleskutse alustada Eestiga uuesti piiriläbirääkimisi. Nagu Nõukogude ajal, esitas seepeale rühm riigikogu liikmeid valitsusele pöördumise, et vene vennasrahva soov arvesse võetaks. Valitsus soostus kiiresti. Samal ajal on mõlema poole innukuse ajendid teadmata. Venemaa ootamatu huvi läbirääkimiste vastu lähtub suure tõenäosusega Vladimir Putini poliitilisest minevikust. Kui Putin oma eelmisel ametiajal Venemaa allkirja Eesti–Vene piirilepingult kärarikkalt tagasi võttis, siis käitus ta poliitilise teismelisena. Uuel presidendiajal tuleks see piinlik vahejuhtum vaikselt ära klaarida.
Mille üle läbi räägitakse?
Ilmselt tahaks Venemaa lahti saada Tartu rahu varjust. Seal on Venemaa pidulikult lubanud vabatahtlikult ja igavesti loobuda nõuetest Eesti suhtes. Ühtlasi räägitakse praegu, et piiri kulgemise üle läbirääkimisi ei peeta. Paraku tuleb pidada. Me peame maismaapiiri Kagu-Eestis ja Narva veehoidlas sobivamasse kohta nihutama. Mõistagi on see paljudele asjaosalistele õudusunenägu. Ilmselt hakkavad nad kohe rääkima sellest, et Venemaa ei nõustu maade loovutamisega mitte iialgi. Meie piiriläbirääkimised lõppesid 2005. aastal, kui nende õhkkonda määras veel Boriss Jeltsini kunagine Petseri piiri taga jalgade trampimine: Venemaa ei anna kellelegi jalatäitki maad!
Paraku on see Venemaa tänaseks haihtunud. 2008. aasta Vene–Hiina piirilepinguga anti ära mitusada Amuuri jõe saart kogupindalaga u 1000 ruutkilomeetrit. Äraantud saarte hulgas olid Damanski ja Tarabarovi saar ning pool Suur-Ussuuri saart. Nendel saartel olid Venemaa piirikindlustused ja Habarovski linnaelanike aiamaad. Järjekorras on osa Kuriili saarte loovutamine Jaapanile, päästmaks Venemaa Kaug-Ida. Venemaal puudub majanduslik võime seda piirkonda oma Euroopa-osa toel arendada. Hiina on huvitatud Venemaa Kaug-Idast kui tooraineripatsist. Jääb üle lõimuda Jaapani, Lõuna-Korea, Taiwani, USA jt Hiina konkurentidega.
Mida taotleda?
Teatavasti lähtuti Eesti–Vene piiri kehtestades põhimõttest, et piir kulgeb mööda Eesti NSV idapiiri. Paraku ei vasta praegune piirileping sellele põhimõttele ning see väide on avalikkust ja riigikogu eksitav. Me hakkame Narva lahes ära andma ligikaudu kahe Tallinna lahe suurust mereala, samaväärset ala vastu saamata. See on nähtav eestikeelses „Suures maailma atlases” lk 174. Venelastel on seda vaja Ust-Luga sadamaäri ajamiseks. Sama lugu on Narva veehoidlaga. Eesti NSV ja Venemaa NFSV piir kulges mööda Narva jõe sängi. Narva veehoidlas teeb ta järsu looke itta, kus Pljussa jõgi enne ala üleujutamist Narva jõkke suubus, ja sealt tagasi läände. Seda võib igaüks maa-ameti kodulehel ajaloolistelt kaartidelt näha. Piiri selline asetus on oluline veeliikluse ohutuse vaatepunktist, sest Eesti-poolse kalda lähedal võib vähegi suurema süvisega alus sõna otseses mõttes kännu otsa sõita. Tagatipuks pole selge, kui kaua üldse Narva veehoidlat vajatakse. Võib-olla on meil tulevikus rohkem vaja ajaloolist Narva jõge koos muljet avaldava kosega. Kui veehoidla tühjaks lasta, jääks üks osa Eesti NSV maismaad Venemaale. Territoriaalveed on riigi territooriumi lahutamatu osa nagu maismaagi.
Andes ära osa Eesti NSV aegset Narva lahte, tuleb midagi vastu küsida. Ilmselt on mõistlik õgvendada piiri Kagu-Eestis, kus meile on praeguse piiri puhul üsna tülikas nn Saatse saabas. Venelastele teeb samas peavalu lootusetu ääremaa haldamine põhja pool Moložovka jõge koos Kolpini saarega. Tegemist on soostunud ja tektoonilise vajumise tõttu üha enam soostuva alaga. See tuleks vahetada Narva lahe mereala vastu. Kui vahetatakse, siis pole tegemist territoriaalsete pretensioonide esitamisega.
Piirilepingu võiks ette võtta veel laiemalt. Nimelt oleme EL-i ühinemislepinguga end jäigalt kammitsenud kõikvõimalike erimajandustsoonide rajamisel. Selle korvamiseks võiks Venemaa territooriumil olla Petseri ja Jaanilinna erimajandustsoon viisavabaduse, tööjõu ja kapitali vaba liikumisega. Omaette küsimus oleks Narva HEJ-i müük või rentimine Eestile sarnaselt Soomele renditud Saimaa kanali Venemaa-lõiguga.
Piiriläbirääkimistel tuleb kindlaks teha, kas on veel elus see Venemaa, mis ei pea Eestit võrdõiguslikuks naabriks, vaid mässavaks piiriprovintsiks, millele tuleb koht kätte näidata. Kui asi on nii, siis tuleb lihtsalt veel kakskümmend aastat oodata. See pole väga pikk aeg.
Hardo Aasmäe, geograafiateaduste kandidaat
