Foto: Andres Putting

Riigid on võlas, raha ostujõud langeb, ööpäevas nälga surnute arv maailmas kasvab, relvavõitlus puhkeb siin ja seal… Ühesõnaga, maailm oleks nagu hukas. Paraku on need ühe ja sama nähtuse erinevad ilmingud. Probleemi tuumaks on tõsiasi, et arenenud tööstusriikide turumajanduse mudel hakkab iganema.

Kehtiv turumajandus toimib hästi vaid kasvu tingimustes. Maailma majanduse elavdamiseks oodatakse kannatamatult uudiseid tarbimise kasvust maailma eri paigus. USA president ergutab oma rahvast „tarbimisjulgusele”. Paraku on arenenud maades tarbimisel piirid ette tulemas. Kahte praadi lõunal ei söö, kolme ülikonda korraga selga ei pane jne…

Minevikus oli kasvu üheks oluliseks allikaks elanike arvu suurenemine. Nüüdseks on see arenenud riikides väga tagasihoidlik. Jaapani majandus tammub paigal juba paarkümmend aastat. Immigratsioon pole sisuliselt lubatud, laste arv on väike, sõdu pole kaua olnud. Tootmine on masinaline. Toota võiks palju rohkem, kui oleks toorainet ja tarbijaid. Riik oleks justkui „valmis”.

Selles olukorras püütakse majandust käigus hoida mitmesuguste elavdavate võtetega, mille eesmärk on tarbimist suurendada. Üks neist on kahtlemata avaliku sektori kulutuste kasv. Paraku toob see kaasa riigivõla suurenemise ja raha väärtuse languse. USA dollari inflatsioon 1913. aastast kuni tänini on 2218% ja selle väärtus kahaneb edaspidi vääramatult. Muude rahadega on lugu sarnane. Ainuüksi raha odavdamisega majandust käigus ei hoia.

Joogipiima inflatsioon

Tarbimise suurendamiseks püütakse samal ajal vähendada kaupade tarbimisväärtust. Me juba ammu ei joo valdavalt lehmapiima, mis on tervislik ja looduslik. Joogipiimaks on tööstustoode, kus lüpsipiimast on osa tarbimisväärtust välja võetud. Pidavat olema tervislik. Kuigi võiks juua jahutatud lüpsipiima. Kui ta on poepiimast mõnevõrra rasvasem, siis tuleks teda juua lihtsalt veidi vähem. Joovastavate jookide puhul see reegel kehtib. Kangemaid pruuke tuleb vähem tarvitada. Piima puhul mitte. Tulemuseks on sama hinna eest vähem tarbimisväärtust. Lüpsipiim ja joogipiim on enam-vähem ühes hinnas.

Tarbimist kasvatab ka kaupade väiksem kasutus. Õpetlik on lugu pesumasinaga. Pärast naiste siirdumist palgatööle ei olnud neil aega enam kodus pesu pesta. Linnades hakati pesu suurtes hulkades pesema, triikima ja tärgeldama pesukodades. Kui pesukodade hinnad tõusid ja pesumasinad muutusid väiksemaks, kolisid pesumasinad pesukodadest suurte kortermajade keldritesse ühiskasutusse. Tänapäeval on nad meil enamasti vannitoas või köögis ning valdava osa ajast seisavad. Enamiku ajast seisavad ka näiteks isiklikud sõiduautod. Öise une ja päevase töö ajal.

Omamoodi lugu on kaupade kasutusajaga. Need on aina lühenenud. Kui eelmise sajandi algul osteti auto peaaegu kogu eluks, siis tänapäeval hävitaks see autotööstuse. Aastakümneid tagasi anti Rolls-Royce’i autodele sisuliselt eluaegne garantii. Pole tähtis, kas 77, 82 või 99 aastaks. Tänapäeval on see neli aastat.

Tarbimise kasvatamiseks mõeldakse välja igasuguseid uusi tarbeid, mida inimesed ei pruugi vajada. Meie taskutelefonides on sageli teenuseid, mida me ei kasuta, televiisor sisaldab paketikanaleid, mida me ei vaata. Peale selle sunnitakse maksma ka kaupade eest, mida pole tegelikult olemas. Üks selliseid näiteid on süsihappegaasi rahvusvaheline kaubandus. Meile on ta praegu küll kasulik, kuid sellele vaatamata on tegemist libakaubandusega.

Omamoodi tarbimissein tuleb ette ajapuuduse puhul. Tarbimine vajab aega. Aega ei saa venitada ega saada tagasi. Tarbimist tuleb kiirendada. Tüüpiliseks näiteks on kiirtoidukohad. Sööge ja juhtige samal ajal autot. Maailmas kindlustatakse igasuguseid asju, kuid kaotatud aega ei taha keegi eriti kindlustada.

USA-s on juba mõeldud neljapäevasele töönädalale, et anda aega tarbimiseks. Noored, kes kannatavad öösel üleval olla, saavad tarbida ööklubides. Aastakümneid tagasi suleti sellised lõbustusasutused südaööks. Nüüd nad südaööl alles avatakse. Televisioonis pannakse põnevikud sageli ajaliselt une piirile, et reklaami tarbimist venitada võimalikult pika aja peale. Paraku tuleb ka siin piir ette.

Kasvust ei piisa

Mõistagi tekib küsimus, mida teha? Tahtmatult jääb mulje, et praegused üleilmsed katsed maailma majandust turgutada on omamoodi mineviku täiustamine.

Kahtlemata tuleb ka seda teha, kui midagi muud paremat võtta ei ole. Siiski on aeg mõelda selle üle, milline näeks välja turumajandus, mis toimiks hästi ka tarbimise languse tingimustes. Kuidas näeks välja elukvaliteedi tõus ka tarbimise või tootmise languse tingimustes? Mõte sellest, et elu võiks inimestel paremaks minna ka siis, kui sisemajanduse kogutulu langeb, mahub tänapäeva majandusmõttesse üsna halvasti.

Samal ajal kehtib vastupidine tees, kus sisemajanduse kogutulu kasv ei pruugi elu paremaks teha, sest kasvuga ei kaasne ilmtingimata areng. Areng võib olla ilma kasvuta ja kasv ilma arenguta. Seepärast on Eesti praeguses vaimses seisakus aeg läbi vaadata kümmekond eluvaldkonda, mis tahaksid hädasti uuendusi, sest meie praegune majanduskorraldus viib liiga lahedalt rahvuslikku rikkust riigist välja ja kasv ei tee enam elu oluliselt paremaks.

Hardo Aasmäe, majandusgeograaf