Harold Kroto: tänapäevane tehnoloogia ei sütita teadushuvi
Nobelist Harold Kroto, kujutlegem, et olete jälle 20–25-aastane. Mis teadusteemad praegu, puhtalt lehelt alustades teie huvi võiksid pälvida, millises suunas maailma uurima hakkaksite?
Raske öelda, tõenäoliselt molekulaarbioloogia, kus on viimasel ajal tehtud hämmastavaid avastusi. ATP süntees, mille avastasid John Walker ja Paul D. Boyler, on tohutult põnev teema [ATP ehk adenosiintrifosfaat on universaalne energia talletaja ja ülekandja, mis näiteks närvi- ja lihasrakkudes on kasutusel elektriliste signaalide produtseerimiseks ja edasiandmiseks – toim].Ehk tegeleksin hoopiski graafilise disainiga, sest seal oleks mul tegevuse objekti üle rohkem kontrolli kui teaduses. Teaduses mul ei ole seda kontrolli – universumi üle – ja see teeb töö vahel päris raskeks.
Kuidas teie huvi keemia ja füüsika vastu alguse sai?
Fotograafia oli tähtis keemiahuvi ärataja. Vanadel aegadel tähendas fotograafia ju ka kemikaale, ilmutamist... Mind on alati huvitanud graafiline disain ja arhitektuur, mis nõuavad head visuaalset kujutlusvõimet. Visuaalsel kujutlusvõimel oli tähtis roll meie avastuses [süsinikumolekuli C60 sünteesimine, mille eest Kroto koos kolleegidega sai Nobeli preemia] – et mõelda, millise struktuuriga võiks molekul olla.
Ma olen uudishimulik, olen huvitatud kõigest, mis mulle näiteks tänaval jalutades silma torkab ja mille tööpõhimõte on mulle arusaamatu.
Üks tänapäeva probleeme on see, et tehnoloogia on muutunud läbipaistmatuks, väga raske on aru saada, kuidas see töötab. Lastel ja noortel, isegi kui nad on uudishimulikud, ei ole teadmisi, mis võimaldaksid aru saada, kuidas näiteks mobiiltelefon töötab. Ma arvan, et see on oluline põhjus, miks paljud inimesed ei ole enam tehnoloogia mõistmisest huvitatud. Noores eas, kui neil on see uudishimu olemas, ei saa nad tunda seda elevust, mis tekib, kui sa mõistad, et saad aru, kuidas mingi asi töötab.
Kas seda viga on võimalik kuidagi parandada?
Ei tea. Igatahes pole see lihtne. Kui keegi suudaks valmistada mobiiltelefoni – lapsed ju armastavad mobiiltelefone –, millest oleks võimalik vähegi läbi näha, kuidas see töötab, ja pakkuda avastamise põnevust. Reaalteadused ei ole üksnes uurimine, kuidas mingi asi töötab. See on ka ootamatu valgustatuse tunne, hingeline elamus, kui sa avastuse teed. Sarnane tunne sellega, mida koged, kui kuulad imeilusat muusikapala või vaatad kaunist kunstiteost. Sama on võimalik tunda teadus- või tehnoloogiasaavutust uurides. Kuigi teaduses ei tule see sama lihtsalt kätte, kui näiteks muusikat kuulates.
Mäletan lapsepõlvest mõnusat tunnet, kui parandasin raadiot – üks raadiolamp ei põlenud, järelikult oli see katki, võtsin selle välja, asendasin uuega ja raadio töötas jälle! Tänapäeva lastel seda võimalust ei ole. Kui nende mobiiltelefon läheb katki, siis ise nad seda parandada ei saa, see heidetakse kõrvale ja ostetakse uus. Kaob oskus hinnata tehnoloogiat – mõista, kui imeline see tegelikult on, et suitsupaki suuruse aparaadi abil on võimalik rääkida inimesega, kes asub näiteks teisel pool maakera. Huvitav, kui palju lapsi on hetkekski mõelnud, kui imepärane tehnoloogiasaavutus on tema mobiiltelefon?
Töötubades, mida ma mitmel pool maailmas väikeste lastega olen korraldanud, näen, et kõigis lastes on uudishimu ja avastamiskihk tegelikult siiski olemas.
Miks see huvi kaob? Millal?
Ma arvan, et murdepunkt on siis, kui nad saavad teatud iseseisvuse, poisid hakkavad kohtamas käima tüdrukutega jne. Tekib konkurents erinevate tegevuste vahel. Kellele meeldiks raske töö? Mullegi ei meeldi see rohkem kui teistele. Ma ei usu juttu „tee seda, mida sa naudid”. Asi ei ole nautimises. Ma võin nautida klaasi veini, aga kas ma naudin loengu andmist? Ei, see on midagi muud – see on rahuldus tegevusest, mida ma suudan teha hästi ja mida ma pean oluliseks.
Niisiis, nad jõuavad murdeikka, kus tekib palju konkureerivaid tegevusi ning reaalteadused ei ole lihtsad. Kardan, et minagi oleks praegustes oludes valinud pigem graafilise disaini või arhitektuuri eriala, aga minu nooruses polnud neis valdkondades väga palju võimalusi.
Minu valikuid mõjutas ka see, et mu isa oli väga range. Ta kontrollis 13. eluaastani põhjalikult mu kodutöid. Siis läksin ma temast ette, sest tema oli saanud koolis käia ainult 16-aastaseks saamiseni. Aga selleks ajaks oli juba minus endas välja kujunenud suhtumine, et ma tahan olla reaalainetes tugev.
Võib vist öelda, et tänapäeval on ühiskonnas kasvav lõhe nende väheste vahel, kes mõistavad, kuidas tehnoloogia töötab, ja nende vahel, kes ei mõista?
See on väga ohtlik suundumus, et meie kõrgtehnoloogilises maailmas on nii vähe inimesi, kes saavad aru, kuidas asjad töötavad. Valitsustes ja mujal on inimesed, kes teevad otsuseid, aga kellel pole selget aimu asjadest, mille kohta nad otsuseid teevad. Ma ei ütle, et teadmine ja arusaamine garanteerib targad otsused, ka teadjad võivad teha halbu otsuseid, aga terve mõistus ütleb, et asjatundmatud teevad veel halvemaid otsuseid.
Kroto viibis Eestis rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi aukülalisena.
Sir Harold Kroto
Sündinud 7. oktoobril 1939
Haridus
1961. aastal lõpetas Sheffieldi ülikooli keemikuna, 1964. aastal sai samas doktorikraadi.
Töö
1967. aastal sai temast õppejõud ja teadusuurija Sussexi ülikoolis, 1985. aastal professor.
2004. aastast on ta Florida ülikooli professor ning Sussexi ülikooli emeriitprofessor.
1996. aastal sai ta koos USA keemikute Robert F. Curli ja Richard E. Smalleyga Nobeli keemiaauhinna süsinikumolekuli C60 sünteesimise eest 1985. aastal.
2006. aastal valiti ta USA Teaduste Akadeemia liikmeks.
Mis on C60 ja milleks see hea on?
C60 on viisnurksetest ja kuusnurksetest tsüklitest koosnev jalgpallikujuline süsinikumolekul. Ta on üks fullereenidest, mis on ainult süsiniku aatomitest koosnevad kera-, ellipsoidi- või torukujulised molekulid. Fullereene saab kasutada lahinguvarustuses, aga ka meditsiinivaldkonnas, sidudes antibiootikume teatud resistentsete bakterite või vähirakkude külge.
