Harry Tuul: Toetused lõhuvad turumajandust
Tants äritoetuste ümber on kirglik. Meenutab tangot, mitte aeglast valssi. Kuid armuvalu asemel on tõukejõuks armutu võitlus, kus vahendeid ei valita.
Oma olemuselt sarnanevad toetused dopinguga spordis, andes ebaausa konkurentsieelise. Olgu sihiks ettevõtlus, põllumajandus või taristu, saavad toetusi mitte kõik võrdselt, vaid ainult osa väljavalituid.
Teine sarnasus dopinguga on sõltuvuse tekkimine. Jämedalt iga kuues euro riigieelarves tuleb mõnest Euroopa Liidu tõukefondist. Teatud valdkondades on sõltuvus lausa eluohtlik. Näiteks ehitussektor tugineb pärast buumi peaaegu täielikult (kuni 70%) avaliku sektori tellimustele, avalik sektor omakorda suuremas jaos toetustele. See tähendab, et Eesti ehitussektoris tähendaks toetuste järsk kadumine vaat et kollapsit – turg kukuks kuni poole võrra.
Arutelu sumbub
Sõltuvusprobleemile on korduvalt viidatud. Näiteks rahandusminister Jürgen Ligi ütles detsembris valitsuse pressikonverentsil: „Peame vabanema mentaalsest ja faktilisest sõltuvusest eurorahast ning tegema neid asju, mis pole üleeuroopaliselt tähtsad, oma eelarvest.” Kuid arutelu sumbub alatasa. „Tasuta” raha teeb pimedaks nii poliitikud kui ka toetuste saajad.
Ligi lause teine pool viitab kaudselt kolmandale toetustega kaasnevale vaegusele. Toetused moonutavad turgu. Eestisse rajatakse objekte, mida ilma toetuseta poleks mõistlik teha. Seda kirjeldas tabavalt oktoobris Maalehes ilmunud arvamusartiklis „Uskumatu lugu. Nagu Lollidemaal elaks” pankur Indrek Neivelt. „Mööda Eestimaad sõites torkab kahjuks silma, et tüüpiline Eesti maakoht on selline, kus pidulikult avatakse Euroopa rahaga ehitatud veepuhastussüsteem ja kergliiklustee ning samas suletakse kool. Sest euroraha antakse konkreetsete projektide jaoks ja „raha tuleb ju ära kulutada”.”
Samasse kategooriasse kuulub ka elujõuetute ettevõtete toetamine. Eesti Ekspress kirjutas mullu kevadel, et Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus on viimasel kümnendil rahastanud ehmatavalt paljusid tegevuse lõpetanud ettevõtteid. Ja kuigi EAS-i esindajad ise toetuste piiratud mõjus probleemi ei näe, on ilmne, et toetused soosivad ebaefektiivsust ja külvavad ebavõrdsust. Tegevusi, mida ilma toetuseta ei tehtaks.
Ka toetuste sihik on paigast ära. Näiteks EAS-il on sadakond eri liiki meetmeid ja toetusi. Ka kõige tulisem toetuste pooldaja peab möönma, et toetuste eesmärk on laialivalguv ja ähmane. Puudub fookus ning raha külvatakse kõigile ja kõikjale. Toetatakse nii mustkunsti eksporti kui ka turvafirma relvaostu. Kõige suuremaks võitjaks on pigem puugid, kes toituvad nn projektikirjutamisest. Üks argument toetuste poolt võib olla, et neid kasutatakse majanduse elavdamiseks. Kuid Eestis on üldjuhul investeeritud just protsükliliselt ehk buumi ajal, küttes nii veelgi ülekuumenevat majandust.
Küünik võib samuti öelda, et pole suurt vahet, kas toetusi saanud ettevõte läks pankrotti või mitte. Mõlemal juhul elavdati kas piiratud või pikema aja jooksul majandust. Kuid olukorra äraspidisus seisneb selles, et kui näiteks riskiinvestor saab õnnestumise korral kasu ja ebaõnne puhul kannab kulud maha, siis toetusi jagavad asutused, nagu EAS (KIK, PRIA jt), kes olemuselt on samuti riskiinvestorid, toimivad vastupidi.
Kui EAS-ist raha saanud ettevõte on edukas, võib maksumaksja selle üle rõõmustada ainult kaudselt – näiteks töökohtade ja maksuraha üle. Samal ajal ei saa maksumaksja ettevõttes vahetut ja pikaajalist osalust. Seevastu kui EAS-i toetus läheb lörri, küsib asutus raha tagasi. Piltlikult soovitakse ebaedukale projektile raha andes ebaõnnestuja najal enda kahjusid vähendada. Absurdne, kas pole? Kindlasti olukorras, kus raha nõutakse tagasi, olles ise eksinud jagamise reeglite vastu. Just selline skandaal sundis EAS-i eesotsast lahkuma Ülari Alametsa.
Selge on see, et on valdkondi, mis vajavad rahasüsti. Kuid idee mõistlikkuse hindamise eelduseks on isiklik risk. See ei välista kaugeltki eksimusi, kuid kindlustab, et vigadest õpitakse. Riiklike ja euroliidu toetuste jagajatel seda pole. Nad ei riski oma rahaga. Süsteemi kindlust ei taga mitte isiklik huvi, vaid bürokraatlik süsteem. Ja selle kasutegur on väike. Tõsi seegi, et mõnikord ongi tegu sotsiaaltoetusega. Näiteks ettevõtluse alustamiseks töötule ja koondamisteatega tööotsijale, kuid sellisena peaks seda ka käsitlema ja nimetama.
Pikaaegne dopingu kasutamine viib mutatsioonideni inimorganismis. Vähem on pööratud tähelepanu, et samasuguseid fundamentaalseid väärarenguid põhjustavad ka toetused. On tekkinud olukord, kus turu moonutustega võitlemise asemel võideldakse nende poolt. Ilmekas näide on põllumajandustoetused. On õige, et need on ebaõiglased ja meie läänepoolsed liitlased saavad Balti riikide põllumeestest rohkem toetusi. Oleks arusaadav, kui võitlus käiks moonutuste ehk toetuste vastu. Selle asemel nõuavad põllumehed, põlised ettevõtjad, Brüsselist oma toetuste suurendamist ja ka saavutasid selle. Tants saab jätkuda.
