Viivikonna, meie oma kummituslinn Foto: Raivo Tasso

Mis on ühist Huntsville’il (Alabama), Princetonil (Indiana), Georgetownil (Kentucky), Blue Springsil (Mississippi), San Antoniol (Texas), Buffalol (Lääne-Virginia) ja Greeril (Lõuna-Carolina)? Need on kohad, kuhu Toyota ja BMW rajasid oma USA koostetehased. Ükski neist ei asu nn roostevöö piirkonnas, kus traditsiooniliselt asus suurem osa USA autotööstust ja tarnijaid.

Seega ei peitu nn roostevöö languse põhjus üksnes Hiinas ja Mehhikos, vaid ka autotööstuse teistesse USA piirkondadesse levimises. See nihe pole toimunud mitte niivõrd General Motorsi tehaste kolimise pärast, vaid seepärast, et General Motors kaotas turuosa Toyotale, Nissanile, Hondale, Hyundaile, BMW-le ja Mercedes-Benzile.

Muidugi ei vähenda see tähelepanek roostevöö allakäigust mõjutatud inimeste muresid. Kuid see muudab järeldusi selle kohta, millist poliitikat tuleb probleemi lahendamiseks ajada – ja USA õppetund on oluline kogu maailmale.

Seni on USA probleemisse suhtunud kahel viisil. Esimene on väliskaubandusega kohandumise abiprogramm (TAA), mis pakub rahvusvahelise konkurentsi tõttu töö kaotanud töölistele finantsabi ümberõppeks, tööotsinguteks, ümberasumiseks, toimetulekuks ja tervisekindlustuseks. Teine on väliskaubandusest mõjutatud tööstusharudele kaitse pakkumine, mida president Donald Trump on lubanud teha.

Tõenäoliselt ei aita roostevööd kumbki abinõu. Majanduse edukus oleneb suuresti tegevustest, mille tulemit suudetakse väljapoole müüa. See peab paika riikide, aga ka osariikide, suur- ja väikelinnade puhul. Iga piirkond peab ostma tooteid, mida ta ise ei tooda, ja maksma selle eest rahaga, mida teenitakse mõne oma toote väljapoole müümisest. See n-ö eksporditegevus toimub konkurentsis, mida kohalik kohvikupidaja või juuksur ei koge. Pealegi on „eksportijate” tegevusel suur kaudne mõju. Kui kaevandus pannakse kinni, ei ole tulemuseks üksnes töötud kaevurid. Ka kohalikud kauplused, kohvikud ja ilusalongid hakkavad virelema ja lähevad pankrotti, inimesed lahkuvad, järele jääb kummituslinn.

Ka kauplused, kohvikud ja ilusalongid hakkavad virelema ja lähevad pankrotti. Inimesed lahkuvad, järele jääb kummituslinn.

Säärane allakäik võib peale tööstus- ja kaevanduslinnade tabada teisigi. Kunagi oli USA-s palju väikseid kaubanduskette, mille peakorterid asusid kõikjal USA-s. Need peakorterid edendasid kaubanduskettidele vajalike kontori- ja tugiteenuste osutamisega oma asukohaks olevate väikelinnade majandust. Ent Walmarti ja Amazoni veetud konsolideerumine andis surmahoobi paljudele väikestele jaekaubanduskettidele ning nende peakontorite asukohalinnad kaotasid oma „ekspordi”. 2017. aasta alguses oli Walmartil USA-s 5332 kauplust, aga ainult üks peakontor (Arkansases Bentonville’is, kus töötab üle 18 000 inimese).

On selge, et väliskaubandustõkked ei aita Detroitil konkureerida Mississippis asuva Blue Springsiga. Ja imporditollid ei aita neid, kes jäid tööta Blockbuster Video, Bordersi raamatupoeketi, CompUSA, Circuit City, Paylessi või Virgin Megastoresi pankroti tõttu. Aga Amazoni töötajate arv suurenes mullu 47%, jõudes 341 000 inimeseni. Paraku on Amazoni tööhõive koondunud Californiasse, Texasesse ja Washingtoni ehk mujale kui need töökohad, mis on Amazoni tõttu kadunud.

Töökohtade riigisisesele ümberpaiknemisele ei paku lahendust ka TAA-laadsed programmid, mis on mõeldud aitama välismaise konkurentsi tõttu töö kaotanud inimesi. Suur osa konkurentsi ei tule ju välismaalt. Pealegi ei ole paljud kadunud töökohad väliskonkurentsist mõjutatud sektorites, vaid neid ümbritsevas majanduses.

Suurt osa häda, mis tabab tehnoloogilise muutuse keerises olevaid tööstusharusid, on raske vältida. Individuaalset tuge tuleks täiendada kohaliku majanduse tasemel toetusega. Eesmärk peaks olema selge: kadunud „ekspordi” asemele tuleb leida uus „eksport”, muidu piirkonna rahvastik kahaneb ja vaesub. Mitte surevate tööstusharude elustamine, vaid uute ettevõtete sünni ja algusaja arengu soodustamine võib piirkonna jälle välisele ja üha globaalsemale turule aidata.

Hiljuti avaldatud raamatus „Kõige nutikamad paigad maa peal” näitavad Antoine van Agtmael ja Fred Bakker, kuidas see osas roostevöö linnades juba toimib. Näiteks Akron (Ohio) ja Albany (New York) on enese taasleiutanud. Ja mullu novembris toimunud presidendivalimistel, nagu nüüdseks teada on, ei hääletanud nad Trumpi ega tema müüriehitamise plaani poolt.

© Project Syndicate, 2017