Hea töökoha määratlus oleneb loomulikult maa majandusliku arengu tasemest. Üldiselt on see stabiilne töökoht, kus töötajale on tagatud ohutud töötingimused, kollektiivsete palgaläbirääkimiste õigus ja kaitse meelevaldse vallandamise eest. Selline töökoht võimaldab selle riigi standardite järgi vähemalt keskklassi elustiili – piisavat palka eluaseme-, toidu-, transpordi-, haridus- ja pere muude kulude katmiseks ning mõningaseks säästmiseks.

Ettevõtted ise saavad töötingimuste parandamiseks palju ära teha ja see võib peale töötajate hästi mõjuda ka nende enda kasumlikkusele. Kuid nii arenenud kui ka arenevate maade suuremat probleemi – tootmisstruktuuri ja tööjõu struktuuri sobimatust – lahendada ei ole ettevõtetele jõukohane. Tootmine nõuab järjest rohkem oskusi, aga suur hulk tööjõudu on väheste oskustega. Sellest tekib juurde tulevate töökohtade ja olemasoleva tööjõu vahele lõhe. See eksisteerib kõigis riikides ja tekitab ebavõrdsust, väljajäetust ja poliitilist polariseerumist.

Loogiliselt võttes on probleemi lahendamiseks ainult kolm võimalust. Esimene strateegia, millele pööratakse palju tähelepanu, on hariduse ja oskuste parandamisse investeerimine. Kui enamik töötajaid omandab oskused ja võimed, mida uued tehnoloogiad nõuavad, siis sedamööda, kuidas uued tootlikumad sektorid ülejäänud majanduse arvel laienevad, ebakõla kaob.