Kergejõustikutreener Tšikin jaksas ja oskas täita mitut rolli. Ta tundis inimesi, sest tal oli aega neid kuulata. Ta hoolis neist, sest pidas isiklike rekordite löömisest tähtsamaks, et sihipärane sportimine aitaks isiksusel areneda.

„Kui õppisin kaheksandas klassis, olin juba valmis minema ametikooli, sest õpetaja tegi kutseharidusele kihutustööd. Tšikin veenis mind jätkama keskkoolis ja võib-olla paljuski tänu tema mõjutusele tegin ka edasisi valikuid,” meenutas Rainer Nõlvak treeneri väga olulist rolli noore inimese kujunemisel.

Treenerid lahkuvad

Vana kooli treenereid, kes kasvatavad inimest, mitte sportlast, jääb üha vähemaks. Lõviosa Eesti spordi intellektuaalsest kapitalist kuulub aga just vanale kaardiväele. Lahkuvad treenerid, kaob ka kapital. Veel oleks võimalik midagi päästa, näiteks võiks kutsuda aastaid edukaid sportlasi kasvatanud treenereid ülikooli tulevasi spetsialiste koolitama. Võib-olla mõjutab korüfee elav sõna spordist huvituvat noort niivõrd, et ta seobki oma elutee lemmikalaga.  

Ent praegune olukord hirmutab. Ülikoolid pole motiveeritud treenerkonnale järelkasvu ette valmistama, sest selleks ette nähtud summad kahanevad. Noortel pole tahtmist treeneri-ametit valida, sest nad määraksid end sel juhul ise näljapajukile. Hea, kui spordiklubi saab kõrgharidusega treenerile maksta miinimumpalga ja natuke maksuvaba lisaraha ka, et nälg päris majja ei hiiliks.

Paljud peavad laste treenimise kõrvalt tulusamat ametit, kuid siis ei jaksa nad enam hoolealuste kasvatamisele pühenduda. Kui Audentese spordigümnaasiumis töötav lugupeetud treener pidi autoteeninduses kuulma, et rehvivahetaja palk ei jää tema omale alla, olnuks sarkastiline lohutada: „Aga sinu hoolde on usaldatud meie andekamad noorsportlased, kelle hea käekäigu tagamiseks annab riik sadu tuhandeid kroone.” Ka kutsetaseme kõrgema astme omandamisel on üksnes moraalne, mitte materiaalne tähendus, suuremat palka see ei taga. Mingit püsivat hüvitust ei too ka hoolealuste paremad tulemused ega staaž.

Intellektuaalse kapitali hoidmiseks oleks vaja anda tulemuslikumalt töötanud treeneritele turvatunne, et nende pingutus on ühiskonnale oluline. Pakutud on võimalust maksta teatud hulgale treeneritele riiklikku palka või praegusele palgale lisatasu. Oletame, et spordiinimestest rahvasaadikutel õnnestub see ettepanek valitsuskoalitsioonis läbi suruda ja sport saab juurde x miljonit krooni.

Siis sõltub juba spordirahva omavahelisest kokkuleppest, kellele riiklikku palka maksta. Kuid mida me väljavalitud treeneritelt ootame ja nõuame? Kes nõuab organisatsioonilt, kuhu nad kuuluvad, tööd tippspordi järelkasvu ettevalmistamiseks?

Ka Tšikin ei saanud vahel lubatud ajal palka kätte, aga ta ütles stoiliselt: „Ega ma seepärast ei saa jätta staadionile tulemata!” Ta tahtis õpilastest kasvatada margimehi ehk rekordite lööjaid ja häid kodanikke. Hoolimata organisatsioonist, kust ta palka sai. Ta ei teinud oma pühendumusest suuri sõnu, aga oli alati noor-sportlaste jaoks olemas.

Sinimustvalge auks

Treenerite endi seaski peab toimuma väärtuste ümberhindamine. Juhendajatele, kelle ainus siht on võtta rühma võimalikult palju lapsi, et nende eest saadava pearahaga klubi majandada, ei saa esitada suuri nõudmisi. Küll tuleks kontrollida, et rühmas poleks „surnud hingi” ja tunnid oleksid korrektselt antud.

Treenereid, kes tahavad oma õpilasi ja iseennast arendada ning kellele läheb korda, kuidas kaitsevad meie sportlased sinimustvalge lipu au olümpial ja teistel tiitlivõistlustel, väärivad aga palju paremat kohtlemist. Kui valitsuse kukrust õnnestuks spordile midagi juurde kaubelda, tuleks kaalukas osa sellest jagada nende vahel. Kellele konkreetselt, pole keeruline selgeks teha. Spordis on tulemuslikkus selgelt mõõdetav.