Noorte Tugila programm Foto: Ain Liiva

Kui Noorte Tugila programm Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse MTÜ eestvedamisel ja Euroopa Liidu rahastuse abiga 2015. aastal noortekeskuste juures alustas, oli Eestis NEET-noori (ei õpi, tööta, osale väljaõppes ega koolitusel) hinnanguliselt 24 000. Siia kuulusid peale väga rasketes oludes olevate noorte ka näiteks kuni kolmeaastase lapsega kodused vanemad, pereliikmeid hooldavad noored ja enda kohta alles otsivad kaitseväest või välismaalt naasnud noored. Mitteõppivate ja -töötavate noorte seas on alati olnud neid, kes on selle otsuse teinud teadlikult ega vaja tuge.

Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudil ilmus aasta alguses noortekeskuste logiraamatu „Noorte Tugila” analüüs „Programmis osalemine ja noortele suunatud tegevuste dünaamika aastatel 2016–2018”. Uuring tõestas, et oleme kolme aastaga jõudnud üha tõsisemas riskirühmas noorteni. Noortel, keda varitseb suurem risk, on ilma noorsootööta suur oht jääda märkamatuks, ning enne haridustee jätkamist või tööle minemist vajavad nad esmalt tuge, et oma elu korda saada. Kellegi kohene tööle suunamine ei pruugi tuua soovitud tulemust. Praeguseks paljud neist täiendavad ennast või siis töötavad ning neil on ühiskonnas taas hääl.

Muret tegevad peamised riskid, miks noored ei õpi ega tööta, on aastate möödudes samad – pooleli jäänud haridustee ja maapiirkondades elamine. Esimene risk ehk pooleli olev haridustee on programmiga liitunud noorte puhul aastate lõikes osatähtsusega 34–36%. Riskidest teisel kohal on päritolu maapiirkonnast (ebavõrdsed arenguvõimalused), millele järgnevad ebasoodsad olukorrad (kriminaalkorras karistatud, on toimetulekutoetuse saaja) ja perekondlikud põhjused, millest peamine on lapsega kodus olemine.

Avalehele
9 Kommentaari