„Ma pole pealkirja lugenud, mulle öeldi …“ Vihane sõnavool jätkub. Inimene pole lugenud artiklist mitte ühte sõna, aga tal pole tõrget sõimelda. Soovitan veelkord lugu lugeda. Katkestan kõne, sest millega ma vaidlen? Hirmuga?

***
Kui eelmisel laupäeval Eestist lahkusime, oli teada üks nakatanud iraanlane. Meie äralennuga samal päeval, 29. veebruaril maandus Riias lennuk, mis tuli Bergamost. Uued nakatanud tulid Eestisse selle reisiga.

Viis päeva hiljem on nakkus kümnel inimesel välja löönud. Tööandjad soovitavad meil karantiini jääda. Õhtul näitab meiega reisiv IT-inimene kuidas Microsoft Team keskkonnas vajadusel videokoosolekut pidada viisil, et kõik osalejad asuvad eri kohtades. Karantiini jäämise nõue on eriti karm ühe klienditeenindaja puhul, kes kodukontorist tööd teha ei saa. Elades väikeses asulas, ootab kogukond, et ta praegu pere juurde ei naaseks või kui tuleb, peaksid lasteaiast, koolist ja töölt ära jääma teised pereliikmed. „Kas kellelgi on tühja suvilat?“ uurib ta.

Dolomiitide kõrgmäestikus on hõre õhk, päikesepaiste ja miinuskraadid.

Arutan kodustega, et meie lapsed jäävad koolist eemale vähemalt nädalaks. Haiguse peiteaeg on keskmiselt kuni viis päeva. Lapsed küll reisil ei käinud ning rangelt võttes ma ei ole kokku puutunud nakatunuga, ega ole viibinud ohupiirkonnas. Sellisel juhul terviseamet ei pea karantiini vajalikuks. Itaalia teatas pühapäeval küll linnade sulgemisest Lombardia maakonnas, aga mitte lennujaamade. Me oleme nädala viibinud Trentino maakonnas, 300 kilomeetrit põhja pool võimalikust ohukoldest. Samas aiman, et klassikaaslaste vanemate seas on neid, kes karantiini soovivad. Samuti on mu töökohal neid, kes koduspüsimist nõuavad. Toidukraami olen plaaninud tellida koju supermarketi ketitoidukulleriga.

Eestist Lõuna-Tiroli mägikülasse tulvav paanika tundub tegelikkusest nihkes olevat. Suusakuurortis oleme sisuliselt karantiinis või nagu spordilaagris. Kella 9-17 värskes õhus. Õhtul söök ja lauamängud. Nädala jooksul puutume tihedamalt kokku väikese grupi eestlasega, kellega olime koos tulnud. Võiksime omavahel vahetada Eestist kaasa toodud nakkuseid. Me ei liigu kinnistes ruumides, kus piisknakkus võiks külge hakata. Tšarterlennul lendavad edasi ja tagasi samad inimesed. Mitte nagu liinilennul, kus sa ei tea, kes pardale on pileti ostnud.

300 km kaugusel kriisipiirkonnast Val Gardena suusakuurortis vaheldus lumesadu päikeseliste päevadega.

Uus kogemus on koroona rassism. Reisikaaslane rääkis, kuid hakkas suusad näpus astuma mäkke tõusvasse gondlisse. Millegipärast tagurdasid inimesed sealt välja. Nurgas oli kaks jaapanlast. Kaks aastat tagasi imestasin Austrias St. Antoni maailmakuulsas kuurortis, et suusaturism on muutunud mandrite üleseks. Seal oli märgatavalt palju jaapani suusatajate gruppe. Itaalias seekord peale nende kahe jaapanlasi ei näe.

Tagasilend Bergamost

Bergamo lennuväljal mingeid erilisi turvameetmeid pole näha. Riigist lahkujad pole prioriteet. Kui tulime, siis skänneeriti meid soojuskaamerga, et leida palavikus inimesi. Samuti ei kohtunud me tulles maandumise järgselt ja pagasit oodates ühegi teise lennu reisijatega. Ega ka mitte lennujaama töötajatega. Tagasilennu eel, tšek-innis märkan üht ringijalutavat naisterahvast, ilmselt turvatöötaja, kes peaks silma peal hoidma võimalikel pommipanijatel, aga huviga vaatab ta ka ninanuuskajaid.

Tüdruk kohvileti taga küsib: „Kus te pärit olete?!“
„Eestist oleme.“
„Kas te koroonat ei karda?“
„Meil on Eestis kümme nakatunut, neist osa tuli Bergamost. Eks meil ole ka paanika. Inimesed panevad nakatumise ja surma vahele võrdusmärgi.“
Tüdruk: „Minu meelest on jabur, et inimesed käivad lennuväljal ringi maskides, aga minuga rääkimiseks võtavad need eest ära.“ Ta tundub murelikuna.

Koroonast rääkides tasub silmas pidada, et nakatunutest on surnuid sõltuvalt riigist üks kuni kolm protsenti. Suhtarv on umbes selline – sada nakatunut ja üks surnu, kes enamasti on vanem inimene, kes põeb lisaks mõnd teist haigust. Tegemist on alumiste hingamisteede haigusega ja tüsistusena tekkiv raske kopsupõletik võib osutuda saatuslikuks.

Tallinna lennuväljal on ärevust rohkem märgata kui Bergamos. Lennukist väljudes on ukse ees kaks lennujaama töötajat maskid ees, kes jagavad infobuklette, kutsuvad käsi desinfitseerima ja soovitavad võtta maski. Pagasi nõutamise ruumi sisenedes on üleval silt – turvalisuse huvides skänneeritakse reisijaid „palaviku kaameraga“.

Ligikaudu pooled tühistasid reisi. Nii lennuk, kui buss liikusid pooltühjalt.

Meil on vastas Postimehe fotograaf. Olles ise ajakirjanik, mõistan, et tema teeb oma tööd. Toimetaja on andnud ülesande ja fotograafi asi pole vastu vaielda. Mitmekümne aastase toimetaja töö kogemuse pealt imestan, mis mõtted keerlesid toimetaja peas, kes suunas fotograafi puhkusereisilt saabujaid pildistama? Kas ta lootis, et fotole jääb nakkus ise?