Heidy Meriste: Kavalad sõnasepad – geeniused või siiski nurjatud?
Kui inimesele antakse tõsiasjade kohta valet või eksitavat infot, siis on tema valikud piiratud ning ta ei saa toimida oma parima äranägemise järgi. Kui näiteks elukaaslane annab mõista, et ta jääb õhtuti kauemaks, sest töö juures on palju tegemist, kuigi tegelikult veedab aega hoopis kellegi teisega, siis on petetu piiratud olukorras, sest tal pole teadmatuse tõttu võimalik taolisest suhtest välja astuda.
Valetamisest on viimastel aastatel küll meedias palju juttu olnud, kuid õigupoolest on valetamine ainult üks võimalik petmise vorm. Mõistes petmisena tahtlikku teistes inimestes valeuskumuste tekitamist, võib laias laastus eristada verbaalset ehk sõnalist (olgu need väljendatud siis kas suuliselt, kirjalikult või kas või Morse koodis) ja mitteverbaalset petmist.
Verbaalse petmise alaliikidena võib omakorda eristada valetamist ning eksitamist. Kui vale on otsesõnaline, siis eksitamise puhul on öeldud sõnad küll rangelt võttes tõesed, kuid need sõnad on valitud nõnda, et jätavad vale mulje. Mitteverbaalne petmine hõlmab aga näiteks ka seda, kui vallalisena näimise nimel võetakse abielusõrmus ajutiselt ära või kui oma büsti suuremana näitamiseks pannakse selga push-up rinnahoidja.
Niisiis on maailm palju kirjum – peale valetajate on meie ümber ka eksitajaid ning muid pettureid. Valetamise ja avameelse tõerääkimise vahele jääb hall-ala, mille moraalne staatus on minu arvates isegi palju põnevam kui äraleierdatud küsimus, kas valetamine on alati ühemõtteliselt vale.
Eksitamise peen kunst
Üks huvitavamaid petmise liike on eksitamine. Lihtlabase valega oskab lagedale tulla igaüks, eksitamine seevastu on aga palju peenem kunst. Et petmise eesmärgiks on vääruskumuse tekitamine teise inimese teadvuses, siis ei õpi laps valetama enne 3.–5. eluaastat, sest alles siis kujuneb teatav arusaam teise inimese teadvusest (vt Voldermar Kolga „Valetama õppimine kui arenguülesanne” – Haridus, 07.01.2005, kus mainitakse muuseas, et valetamine aitab selles mõttes nartsissismist üle saada).
Eksitamine nõuab küll suurt keelelist vilumust, kuid ka sellega tekivad kokkupuuted suhteliselt varases eas. Nimelt pakub rohkesti illustratiivset materjali ilukirjandus. Muinasjuttudes, mis peaksid lastele eeskuju andma, tõstetakse eksitajatena sageli esile pigem just häid tegelasi. Kavalate sõnaseppadena näidatakse neid nõnda kui tarku inimesi. Kes meist poleks näiteks kuulnud lugu sellest, kuidas vahva rätsep lõi „seitse ühe hoobiga”, lastes teistel uskuda, et tegu oli meeste, mitte kärbestega? Tõsi küll, võib-olla alguses ei olnudki tal plaanis teisi eksitada, aga hiljem kasutab ta seda väljendit küll teadlikult.
Kaval-Ants aga nõuab Vanapaganalt tasuks kübaratäit kulda, ise aga kaevab kübara alla maasse augu, et kübaratäis nõnda suurem saaks. Samuti suurustab ta, et on „töö vaenlane”, andes Vanapaganale mõista, justkui saaksid tööd tema käes kiirelt tehtud, kuigi tegelikult on ta vaid kõva käsi tööst kõrvale hiilima. Eesti kirjandusklassikas, „Tões ja õiguses”, seevastu veab Andres Pearut nõnda ninapidi, et lubab talle kogu kõrtsi silme all öelda, kuidas teine oma vankriga tema rukkisse sai, aga pärast teeb seda Pearu pettumuseks hoopis sosistades, ilma et jääks ühtegi tunnistajat. (Tegelikult oli see ju Andres ise, kes Pearu vankri oma rukkisse viis.)
Ei taha olla petetu
Kui muinasjuttudes õigustab eksitamist ja eks ka muud pettust tihti see, et see on vajalik võitluses kurja vaenlasega, siis päriselus, millele ka Kaval-Antsu lood ning „Tõde ja õigus” lähenevad, ei jaotu inimesed mustadeks ja valgeteks nagu nupud malelaual. Tihti kujutab sõna „vaenlane” ainult silti, millega õigustada iseenda vaenulikku käitumist. Niipea, kui me ei ole enam ise kangelaste poolel, kes teisi ninapidi veavad, vaid leiame eest end näiteks petetud valija või tarbijana, ei tundu eksitamine enam üldse nii imetlusväärne. Näiteks võib eksitavalt kasutada silti „hinnad all kuni 50%” ning seejärel vaielda. Silt on rangelt võttes tõene ka siis, kui ühtegi allahindlust ei olegi – ainus, mida väidetakse, on ju see, et üle 50% allahindlust ei ole. Samuti võib mängida kujundusega nii, et „kuni” paistab kaugemalt vaadates miinusmärgina. Lihtne matemaatika aga ütleb, et ka 0 ≤ 50.
Kui hea kangelase puhul oleks voorusena ehk rõhutatud seda, et sõnad ise olid ju tõesed, siis tagurpidi pööratud olukorras, kus ise ollakse petetu, on tõenäoline, et fookusesse satub hoopis sõnade taga peidus olev kavatsus. Kui eksitamine on tahtlik, siis on sõnasõnaline tõesus ning petmissoov olemas siiski mõlemal juhul. Ühel korral on meie tähelepanu intellektuaalsetel, teisel juhul aga moraalsetel aspektidel. Eksitamine võib olla küll imetlusväärne, kuid seda eelkõige intellektuaalsest, mitte moraalsest vaatenurgast. Kindlasti ei ole tegu süüdimatu teoga, kus viga oleks ainult kuulajas endas, kes öeldust valed järeldused teeb. Petmine vähendab petetu vabadust.
Heidy Meriste,
Tartu ülikooli eetikakeskuse referent
