Foto: Terje Lepp, Eesti Päevaleht

Keskerakonna lindiskandaal, Koonderakonna korteriskandaal, Rahvaliidu maadevahetus, Tallinna linnaametnike skandaalid, IRL-i elamislugude afäär… Kohtuvaidlused venivad, kuid ühiskond mädaneb. Ja mul pole enam erilist usku ka Transparency Internationali koostatavasse korruptsiooni tajumise indeksisse, mis Eestit siiani peaaegu pailapsena näitab: viimati maailmas 29. koht, samal ajal kui naaberriigid Läti (61.) ja Venemaa (143.) asuvad kaugel taga ja Soome (2.) ning Rootsi (4.) kaugel ees.
Keskerakonna ja Tallinna linna kontoreid puistatakse juba mitu aastat. See ongi viimaste aastate suurim skandaal, et võimalik peaministrikandidaat üritab avalikult õigustada kuritegelikku käitumist ja et tal on ka fanaatiline valijaskond, kes surub korruptsiooni valitsusse. Populism ja paranoia ühendatuna hullunud valijatega…

Seal, kust me tuleme, peeti kabinetimahhinatsioone lausa reegliks, tsaaririigi tšinovnikutest nõukogude ametnikeni. Lääneriikides näeme aga teistmoodi räpast poliitikat. Parteide rahastamine on selline asi, kuhu torkamine ajab terve herilaspesa käärima. Parteid on kroonilises rahahädas, ja kui keegi pakub päästvat miljonikohvrit, võetakse see meelsasti vastu. Prokurörid, kes selliseid asju paljastada üritavad, riskivad eluga, nagu Itaalias korduvalt nähtud.
Soome Keskpartei peakorteris käis politsei viimati 2010. aasta mais, põhjuseks parteirahastamisskandaal, mis lõpuks ka peaminister Matti Vanhaselt ameti võttis. Prantsusmaa ekspresident Jacques Chirac mõisteti detsembris süüdi riigivara raiskamises, nagu ka ekspeaminister Alain Juppé üheksa aastat varem, kuid ei pidanud vajalikuks poliitikast lahkuda. USA Watergate, Saksamaa parteirahaskandaalid, Briti kuluhüvitiste skandaalid, Lätis tuhnib KNAB siiani Rahvapartei ja „oligarhide”, Leedus politsei Tööpartei rahaasjades. Venemaal on korruptsioon juba ammu kasvanud üle pea.

Pättide kontsentratsioon poliitikas on mõnel pool juba lubamatult suur. Valija küll üritab end pättpoliitikutest vabastada, aga millegipärast satub uuesti samasuguste lummusse – näiteks kas või Itaalia „revolutsioon” 1990. aastate alguses, kui korruptandid paisati parlamendist minema, asemele leiti aga Silvio Berlusconi. Valija küll ei ole loll, aga välja kukub nii, nagu alati.