Heiki Suurkask: Mitu parteid Eestisse veel mahuks? Seitse või kaheksa?
Parteide koondumine Eestis meenutab juba 1930. aastate algust, samas kui peaaegu samasuguselt pinnalt alustanud põhjamaades on parteisüsteem suutnud enam kui saja aastaga end stabiliseerida.
Erinevuseks on meie viie protsendi valimiskünnis, mis on karmimaid Euroopas ja parteide loomisel tuhande liikme piir, mis on sama kõrge kui oluliselt suuremates riikides Poolas ja Venemaal. Kuid naaberriikidest eeskuju võttes peaks ka Eestis leiduma ruumi veel mitmele parteile. Ja seda näitab ka 37 protsenti elanikest, kes ei oma selget parteilist eelistust Eestis.
Rohelised ja Vasakliit
Kui Soomega võrrelda, on Eestis praegu puudu Rohelised ja Vasakliit, kelle mõlema toetusnumbrid kõiguvad seal 7-8 protsendi vahel. Eesti rohelised on aga praegu jälle varjusurmas, Eestimaa Ühendatud Vasakpartei iseseisva jõuna viimastel valimistel ei osalenudki. Soome Vasakliit tugineb endistele kommunistidele, nagu nende vennaspartei Eestiski, aga on säilitanud tunduvalt tugevama jalgealuse. Soome rohelised on aga suutnud end kehtestada kindla parlamendijõuna.
Kui vaadata Põlissoomlasi, ühe karismaatilise liidri taha koondunud populistlikku jõudu, siis nendega võrreldav euroskeptiline suurpartei on ju Eestiski olemas, kuigi Eesti Keskerakond püüabki end rohkem vasakul tiival esitleda. Põlissoomlastel on küll ka ühisjooni varasema Eesti Rahvaliiduga. Aga iga võrdlus on alati ülekohtune.
Soome Keskpartei, endise Maaliiduna on selgelt võrreldav Eestimaa Rahvaliiduga, mis nüüd end Konservatiivseks Rahvaerakonnaks muudab. Rahvuslik Koonderakond Soomes on ehk isegi lähemal Eesti Reformierakonnale kui IRL-ile, Soome sotsiaaldemokraadid on aga juba traditsiooniline suurpartei, tuginedes tugevatele ametiühingutele.
Rahvuslased, kristlased, sotsiaalliberaalid
Ka Rootsi poliitikas on koha leidnud sealne Vasakpartei ja sealsed rohelised, mille vennasparteid on nagu juba märgitud seni hääbuvad jõud Eestis. Sotsiaaldemokraadid on Rootsis langenud 30 protsendi peale, nendega võistlev Moderaatide partei on midagi Eesti Reformierakonna ja IRL-i vahepealset. Rootsi Keskpartei on nõrgem kui Soome Keskpartei, Rootsidemokraadid pole aga suutnud veel Põlissoomlaste tasemele küündida. Põlissoomlastel on olemas juured Soome Maaparteis, mida Rootsidemokraatidel vastu panna ei ole. Ja Eesti oludes annaks Rootsidemokraate võrrelda pigem mõne väiksema rahvuslasteparteiga, kes pole küll ligilähedalgi taolistele toetusprotsentidele.
Rootsi poliitikas on olemas veel üks partei, mis Eestis end veel kehtestada pole suutnud – 5,5 protsendilise toetajaskonnaga Kristlik-demokraadid. Norras on Kristlikul Rahvaparteil veelgi kindlam koht poliitikas, isegi endine peaminister Kjell Magne Bondevik pärines sellest, kunagi karskusliikumisel rajanenud jõust. Soomes oli kristlike demokraatide toetus viimati neli protsenti. Eestis 0,5.
Norras võistlevad Tööparteiga parempartei Høyre ja populistlik Progressipartei, sarnaselt Soomega, kuid Norra Keskpartei on sama nõrk kui Rootsi oma, liberaalid (Venstre) omaette jõuna on aga langenud alla viie protsendi taseme. Sarnane olukord oleks, kui Eestis puuduks Reformierakond. Norra parlamendis pole rohelisi. Sotsialistlik Vasakpartei on.
Taanis vastupidi, on liberaalide Venstre tõusnud suurimaks jõuks, samal ajal kui sealne Konservatiivne Rahvapartei on nõrgemaid jõude. Ka seal on olemas parempopulism (Taani Rahvapartei), sotsiaaldemokraatia, nagu ka rohelised ja Sotsialistlik Rahvapartei. Kuid Taani parlamendis on ligi kümneprotsendilise toetajaskonnaga Radikaalne Venstre (ehk sotsiaalliberaalid) ja veel eraldi 5 protsendiga Liberaalne Allianss, Eesti poliitikas nendele vastet ei leidu.
Venelased, põllumehed
Lätiga võrreldes on Eestis aga puudu tugev venekeelne jõud, kuna siin pole endisest Interliikumisest midagi järel, Lätis elab Interrinne edasi nimekirjas Võrdsete Õiguste Eest Ühises Lätis. Koosmeele keskus püüab aga koondada kõiki vasakpoolseid ja ekskommunistlikke jõude, paraku osutudes pea samasuguseks paariaks kui Eesti Keskerakond, keda ülejäänud jõud valitsusse võtta ei taha.
Lätis tegutsev Zatlersi Reformipartei on liidrikeskne ja laialivalguva programmiga ja kaotamas toetajaid, kuigi kohati võib hoopis neid võrrelda Eesti sotsiaaldemokraatidega. Samal ajal on seal kestma jäänud kummaline liit roheliste ja põllumeeste vahel, mis Eesti oludes tunduks küll üsna võimatuna.
Eesti Reformierakonnale vastavat parteid Lätist ei leiagi, küll on konservatiivid ja rahvuslased suutnud seimi viia nii valimisliidu Ühtsus kui ka rahvuslaste ühenduse. Eestis oleks ehk paralleeliks esimesel puhul liit Reformierakonna ja Res Publica vahel ja teisel puhul liit „kampsunite“ ja pisikeste rahvusradikaalide vahel, aga siinsed jõujooned liiguvad veidi teisi kanaleid pidi.
Ja siis Leedu – ka seal pole parteid, mida võiks võrrelda Eesti Reformierakonnaga, kaks liberaalset jõud on hetkel võitlemas ellujäämise nimel, suurim parempartei on valitsust juhtiv Isamaaliit-Kristlikud Demokraadid. Skandaalse, kuigi karismaatilise liidri Rolandas Paksase juhitava partei võrdlus Eesti Keskerakonnaga oleks ilmselt veidi ülekohtune. Ja vasakjõud on Leedus jagunenud sotsiaaldemokraatide ja venemeelse Tööpartei vahel. Kuid nüüd ilmus ka Leedu poliitikasse Põllumeeste ja Roheliste Liit, omamata küll nii tugevat baasi kui Läti oma.
Poola poliitika erineb meie omast, kuid peaaegu samad jõud on sealgi olemas, mis meil. Rivaalitsevad suurima partei kohal Kodanikeplatvorm (võrreldav Eesti Reformierakonnaga), ja Õigus ja Õiglus (võrreldav IRL-iga või vähemalt osaga sellest). Demokraatlik Vasakliit on langenud küll suuruselt viiendaks jõuks, vahele on trüginud skandalistlik üheliidripartei Palikoti Liikumine ja oma koha on säilitanud põllumeeste Poola Rahvapartei. Pärast Eesti Rahvaliidu hääbumist ongi see praegu tugevaim agraarpartei siinses regioonis.
Venemaaga ei tasu küll demokraatlike riikide parteisid võrrelda, Valgevenes on parteid sama hästi kui põranda alla surutud.
