Helen Eelrand: just pidu me katku ajal vajamegi!
Väevõimuga, ehkki paratamatult, on meilt käest võetud miski, mida pidasime elementaarseks inimõiguseks: meelelahutus. Tõenäoliselt taipame alles nüüd, kui sõltuvad me sellest oleme – ja sedagi, kui sõltuvad on meelelahutajad meist.
Sunniviisil toas kinni olemine peaks justkui andma võimaluse tegeleda asjadega, mida oled endale varem tõotanud, ent mis on jäänud ajapuuduse tõttu siiani tegemata: lugeda raamatuid, teha tubast trenni, vaadata ära mõni ammu ihaldatud film. Paljud on paraku juba eriolukorra esimese nädala lõpuks kurtnud, et raamatukuhi on otsas ja filmidega juhtub peagi seesama.
Endasse vaadata? Seda on paljud ilmselt salamisi igatsenud, aga praktikas osutub see kahetsusväärselt ruttu mediteerimise asemel tüütuks või lausa ohtlikuks eneses kerimiseks. Kellele iseenese peegeldus ikka nii lummav tunduks, et seda lõpmatuseni imetleda või kritiseerida? Seda enam, et seljataga on pikk pime aeg, mil just sellega tegelema on manitsetudki, aga väljas õrritab ja peibutab kevad.
Hiljuti läksin vaidlema. Sotsiaalmeedias loomulikult. Kuidagi arusaamatud tundusid pealtnäha arukate inimeste rõõmuhõisked: jumal tänatud, sellel palaganil on nüüd lõpp – Eurovision, olümpiamängud ja jalgpalli EM jäävad ära (lükatakse edasi), hurraa!
