Illustratsioon: EPL

„Kui elada ei jaksa, siis nöör on esikus,” ütleb filmi „Ukuaru” peategelasele Minnale tema ema, kui näeb, et tütrest on igasugune elutahe välja valgunud. Minna jääb ellu, igaüks ei jää.

Viimase paari nädala jooksul olen pidanud sellele teemale taas mõtlema. Esimene kord oli, kui lugesin ühe sotsiaalmeediatuttava postitust sellest, kuidas maailmavaateliste erimeelsuste tõttu on tal paar korda soovitatud ennast ära tappa. Inimene küsis seepeale siiralt: aga kust te teate, et ma ei kavatsegi ennast tappa? Teisel korral, samamoodi sotsiaalmeedias, soovitas oma must-valge jutu tõttu tuntuks saanud nooruke poliitik teadlastele suitsiidi.

Kirjutades Eesti Päevalehe rubriiki „Viimane lugu”, on vabasurma läinute juhtumid mind eriti raputanud. Surma põhjus ei jõua lehte, see lihtsalt selgub lähedastega rääkides jutu käigus. Ujub pinnale ka kahetsus: mida ma ometi mõtlesin, et ei näinud, mis teises toimub? Miks ma lasin sellel juhtuda? Me ei tea, mis osutus viimaseks piisaks karikasse, aga tõenäoliselt on keegi-miski ühel hetkel tahtmatult päästikut vajutanud ja inimest enam ei olegi.

Kas nüüd on paras hetk #metoo-pihtimuse jaoks? Ilmselt, sest isikliku kogemuseta ma sellisel hapral teemal sõna ei võtaks. Jutustan teile kahe aasta tagusest päevast, mil otsustasin endalt elu võtta.

« Avalehele