Helen Talalaev: Näita mulle oma vanemaid ja ma ütlen sulle, mis sa väärt oled
Arutelud kooseluseaduse rakendumise teemal on oma küünilisuses saavutanud õõvastava taseme. Me kuuleme täna seisukohti, et „lapsed sünnivad üldiselt ikkagi erisoolistest kooseludest, mistõttu see kaitserežiim ja suhtumine ilmselt peakski olema erinev" (Andres Herkel, Delfi, 02.02.2016). Teisisõnu öeldakse, et lapsi tuleb kohelda erinevalt selle järgi, millised vanemad neil on. See, et enamik lapsi sünnib erisooliste kooseludest, ei muuda kuidagi tõsiasja, et suur hulk lapsi Eestis kasvab ka teistsugustes kooslustes: üksikvanemaga, samast soost vanematega, kasuvanematega, vanavanematega, ilma vanemateta. Kas need lapsed on vähemväärtuslikud ja neid peaks vähem kaitsma? Kas meil on laste hierarhia vastavalt sellele, kes neid kasvatavad?
Kooseluseaduse kritiseerijad räägivad tihti lastest ja nende kaitsmisest. Ometi jääb arusaamatuks, kuidas olukord, kus samasoolised paarid ei saa oma kooselu ametlikult registreerida, võtta selgeid kohustusi, leppida kokku praktilistes detailides ja tagada kaitse nende kooselus kasvavatele lastele, aitab lapsi kaitsta. Samuti räägitakse sageli sellest, kuidas kooseluseadus õõnestab perekonna tähendust, kuid oma kooselu ametlikult registreerimine ja sellega teineteisele ning oma perele pühendumine ju hoopis tugevdab perekonda. Siin võidakse küsida, kas samast soost elukaaslaste kooselu ikka on perekond. Eestis ükski seadus perekonda ei defineeri ja perekonna määratlus on jäetud inimestele endile, kuid õiguskantsler leidis siiski juba 2011. aastal, et samasooliste isikute vaheline püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitse alasse. Euroopa Inimõiguste Kohus viitas esimest korda 2010. aastal, et püsivas kooselus samasooline paar on perekond (vt Schalk ja Kopf vs Austria). Kui nüüd need samasoolised paarid, kes on osa meie ühiskonnast, saavad samamoodi oma kooselu registreerida ja sellega õigustes ning kohustustes kokku leppida, kas see siis ei too kaasa suuremat turvatunnet nii konkreetsele paarile kui ka ühiskonnas tervikuna?
Sel ajal, kui poliitilised parteid arutavad, milliseid lapsi ja milliseid kooselusid Eestis kaitsta tuleb, kasvavad meie kõrval vahvad põnnid oma samast soost vanematega. Käivad lasteaias ja koolis, sõbra sünnipäeval, huviringides ja sporditrennis. Osad neist on sündinud kunstliku viljastamise läbi - nagu ka erinevast soost vanematega peredes. Osad lapsed kasvavad kasuvanematega - nagu ka erinevast soost vanematega peredes. Osadel on ema ja isa, kuid kodu jagavad nad oma ema või isa ja viimase elukaaslasega - nagu ka erinevast soost vanematega peredes. Näiteks Tuuli* ja Merike kasvatavad koos poega ja tütart, kes on ühiselt planeeritud ja oodatud. Nad on oma perele ja lastele täielikult pühendunud ja olid ühed esimesed, kes kooselulepingu sõlmisid, et nõnda oma peret ja lapsi ootamatuste eest kaitsta. Katrin ja Janika kasvatavad koos poega, müttavad õhtuti mängida ja valmistuvad lapse kooliminekuks. Poja isa aitab ka nõu ja jõuga. Maria koos oma elukaaslasega kasvatab kasuvanemana kaht last, kes olid elanud lastekodus ja kelle bioloogilised vanemad neid enam kasvatada ei soovinud. Maria sai neile uue kodu luua. Need on vaid üksikud näited peredest, kellele kooseluseadus suurema kaitse annaks. Ja lastest, kes vaatamata osade poliitikute seisukohtadele ei ole vähemtähtsad.
Tihti räägitakse veel sellest, et samast soost vanematega kasvavaid lapsi hakatakse kiusama. Kõigepealt lasteaias ja siis koolis. Ma küsiks siin vastu, kes õpetab lapsi kiusama? Kust tuleb laps selle peale, et kiusata kedagi, kelle peremudel on tema omast erinev? Lapsed ei sünni hoiakutega, nad saavad need keskkonnast, kus nad kasvavad. Kas me õpetame oma lastele seda, et iga inimest tuleb alati kohelda eelkõige inimesena, ükskõik siis milline on tema taust, vanemad, nahavärv, majanduslik olukord, religioon? Selleks on vaja jälgida, milliseid hoiakuid oma lastele edasi anname, aga samuti on vaja koolitada lasteaia- ja kooliõpetajaid, et nad oskaks kõiki lapsi võrdselt kohelda, toetada ja õpetada. Mari-Liis Jakobson, Tallinna ülikooli üldpolitoloogia lektor, kirjutas äsja, et „ühiskonda edasiviiv haridusvisioon lähtub lapsest ja teadmispõhisusest, mitte üksnes tema vanema ilmavaatest." (ERR, 29.01.2016). Lastel vahe tegemine nende vanemate tõttu ei lähtu lapsest.
Küsitakse veel, kuidas see ikkagi lastele mõjub, kui neid kasvatab samasooline paar. Eestis ei ole seda teemat veel uuritud, kuid mujal maailmas on tehtud mitmeid mahukaid uuringuid, nt Austraalias, Uus-Meremaal ja Ameerika Ühendriikides. Need on toonud välja, et samasooliste vanematega lastel ei ole erinevusi kognitiivsete ja füüsiliste võimete osas, neil pole madalam enesehinnang ega rohkem psüühilisi probleeme kui erisooliste vanematega peres kasvaval lapsel. On rõhutatud, et laste jaoks on kõige olulisem tugev ja stabiilne pere, kus vanematel on teineteist austav suhe ja head vanemlikud oskused. Vanemate sugu ei ole määrav. Ka Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi juhatuse liige Priit Tohver rõhutas Postimehes (31.05.14), et „viimase 25 aasta vältel on analüüs analüüsi järel kinnitanud, et samasooliste vanematega kasvanud lapsed on täpselt sama hästi kohastunud kui eri soost vanemate kasvandikud".
Lõpetuseks võib veel ka välja tuua selle, et kooseluseadus on siiski ka erisoolistele paaridele. Eestis abiellutakse vähe ja meediaski on mitmed inimesed rääkinud, et nad eelistavad abielu sõlmimisele kooselu registreerimist. Võib-olla siis tasub pakkuda inimestele lahendusi, mida nad vajavad. Selmet kangekaelselt püsida elukorralduse juures, mis enam ei vasta meie inimeste vajadustele ja ootustele. Meil kõigil on parem elada, kui väärtustame üksteist ja hoiame kõiki peresid enda ümber, sest kiusuühiskonnas kannatavad lõpuks kõik. Esmajärjekorras tuleb lõpetada eri peremudelites elavate laste vastandamine, nendele vähemate võimaluste loomine. Kooseluseaduse rakendusseaduse vastuvõtmine on üks suur ja vajalik samm sel teekonnal.
* kõik nimed muudetud
