Erinevaid punkte kõrvutades tuleb tunnistada, et uuendused mõjutaksid negatiivselt iseendaga hakkamasaavaid abielus peresid, kus kasvab vähemalt kaks last, on investeeritud kodu ostmisse ning koolitusse. Rääkimata sellest, et lasterikkad pered, kus on neli ja rohkem last, kaotaksid väga suures osas.

Kodulaenu tagastus võib olla iganenud meede, nagu väidetakse. Pole õige, et selle senist vähendamist pole aastate jooksul märgatud. Praegu planeeritud vähendamine kaotaks paljude perede jaoks ühe kuupalga suuruse sissetuleku, mis kord aastas tulumaksutagastusest tuleks.

Lepingust pole küll selgelt aru saada, kas planeeritav summa hõlmab ka tagastust koolitustelt ja annetustelt. Isegi kui koolitustelt ja annetustelt tagastused jätkuksid, siis tulumaksutagastuse nii suur vähendamine karistaks otseselt perekondi, kes on endale kodu soetanud, mitte ei taha ebakindlal üüriturul seigelda.

Muidugi on alati võimalus oodata, mil mõni perekonna vanim liige sureb ja sulle elukoha pärandab või 20 aastat töötada ja elukoht välja osta ning alles seejärel lastele mõelda. Kas see aga oleks jällegi iibe tõstmise plaaniga kooskõlas? Suured pered ei osta endale suuri maju selleks, et neis tühi tuul huikaks või et oleks kusagil kord nädalas tolmu pühkimas käia. Me tõesti kasutame oma kodu elamiseks.

Niinimetatud 500 euro tulumaksuvabastus on samuti kahjulik peredele, kus laste arv on pere töölkäivatest inimestest suurem. Selle olukorra lahendaks, kui tulumaksuvabastuse arvestamisel jagataks saadud palganumber kõigepealt laste arvuga peres.

Ühisdeklaratsiooni kaotamine on otsene rünnak abielu institutsiooni vastu. Keegi ei abiellu kindlasti vaid selleks, et teha ühisdeklaratsiooni, kuid selle võimaluse äravõtmine on märgiline.

Lasterikkad pered on ka selle meetme puhul suurimad kaotajad, kuna kolme ja enama lapsega pered on tihti sellised, kus üks vanem töötab osalise tööajaga või on kodune. Mitte sellepärast, et ei viitsiks või ei tahaks tööl käia, vaid sellepärast, et näiteks viie või seitsme või enama lapse kooli-lasteaeda-ringi-trenni sõidutamine ja nende eest hoolitsemine lihtsalt võtabki palju aega.

Muidugi võime avada ööpäevased sõimed ja lastele alles kell 18 kooli järgi minna, kuid kas me selliselt kasvatatud lastega ikka kasvatame oma ühiskonda paremaks ja tasakaalukamaks? Hiljem pereterapeutide, psühholoogide ja muude tugiteenuste kaudu tuleks üksi kasvanud lastega tegemata töö ikka kinni maksta.

Automaks lööb lasterikkaid rohkem

Automaks on samuti vahva idee, mis lööb just lasterikkaid ja eriti maal elavaid inimesi. No aga valitsuses, kus maaelu ministriks olemiseks pole isegi kõrgharidust vaja, on selline suund mõistetav.

Maal elades on peres vaja kahte autot, sest ühistranspordiga lihtsalt ei ole võimalik paljudest kohtadest üldse kuhugi liikuda. Või kui on, siis liiguvad bussid mõne korra päevas. Isegi poest leiva saamiseks tuleb paljudel meist sõita kümneid kilomeetreid. Kütuseaktsiisi ja automaksu teemadel tuleks kindlasti arvestada, et kas me tahame, et kõik inimesed elaksid Tallinnas ja selle lähiümbruses või meile meeldivad ka pisikestes metsataludes luksuselu viljelevad inimesed? Ärme unusta, et kui maaelu välja suretame, siis tuleb kindlasti kaitsekulutusi suurendada, sest asustatud Eestimaa on praegu toimivatest üks parimaid kaitsemeetodeid.

Minulgi oli hea meel, kui meie riigi valitsemise ratas uues suunas veerema hakkas. Eeltoodud nähtused koalitsioonilepingus mind aga ei rõõmusta. Loodetavasti on see vaid esialgne plaan ning kui läheb töö käima, siis tõestavad uued inimesed, et tõesti läheb asi edasi teisiti kui meie seisakuvalitsuse ajal. Kui eeltoodud meetmete mõte ei olnud lasterikkaid ja maal elavaid peresid rünnata ega iivet vähendada, siis loodetavasti seda ka ei tehta ning esialgne plaan praegusel kujul käiku ei lähe.