Helir-Valdor Seeder: Mis on Eesti välispoliitika ülim eesmärk ehk hüsteeria rändeleppe üle on poliitiline mustkunstritrikk
Riigikogu arutab peagi 11 erinevat mandaati, et saata meie sõdurid operatsioonidele üle maailma.
Jutt Poola ja Ungariga paralleeli tõmbamisest seoses ränderaamistikuga on mõttetus. See debatt käib hoopis demokraatia ja õigusriigi toimimisest neis riikides. Kas Eesti demokraatia on ohus, kui rahvaesinduse mandaadiga valitsus mingi rahvusvahelise paktiga ei ühine? Muidugi mitte. Just nii demokraatia toimibki. Hüsteeria, et meie välispoliitika põhijoon saab kahjustada, kui me ühe ÜRO deklaratsiooniga ei ühine, on poliitiline mustkunstnikutrikk, millega tahetakse vältida igasugust debatti migratsioonipakti sisu üle.
Miks ei taha liberaalse rändepoliitika toetajad rääkida asja sisust, sellest, et leppe ülesanne on soodustada massimigratsiooni. Nad ütlevad, et sisul pole tähtsust, kirjutame alla, aga aus inimene või riik ei kirjuta alla midagi, mille täitmisse ta ei usu või mida ta juba ette jõuga vältida püüab. Kui tahetakse selle algatusega ühineda, tuldagu siis välja ja kaitstagu seda dokumenti. Selgub, et sel polegi sisu? Seega tühi valge paber?
Minu arvates ei suuda mõned riigiametnikud aktsepteerida, et Eestis on ka mingi sisepoliitika, mis mõjutab välispoliitikat. See on huvitav, sest pole ju õieti ühtegi EL riiki, kellel poleks välispoliitikas mingil teemal tuntavaid sisepoliitika mõjutusi. Kas Eesti peaks olema ainus, kes häbeneb oma sisepoliitikat? See jätaks meie välispoliitikast ja selle tegijatest küll väga nõrga mulje, kui me ei saaks endale ühegi ÜRO paberiga mitteühinemist lubada. Eesti rahvusvahelise välispoliitika liini seavad löögi alla need, kes korrutavad, otsekui mitteliitumine ÜRO ühe deklaratsiooniga tähendaks, Marina Kaljuranna sõnu kasutades, tagasi pöördumist 1991. aasta eelsesse aega. Ehk siis iseseisvast välispoliitikast loobumist. Milline vapustav loogikahüpe: iseseisev otsustamine ongi iseseisva poliitika kadumine!
Tuletan meelde et sarnane hädakisa kõlas siis, kui Isamaa tegi ettepaneku õigusliku järjepidevuse kaitseks lisada 2005. aasta piirilepingule preambul. Ametnikele ei meeldinud samamoodi sugugi Isamaa nõue 2008. aastal lükata tagasi Nordstreami soov uurida toru võimalikku asukohta Eesti vetes. Saime sõimata, kui avaldasime muret USA vägede lahkumise pärast Euroopast.
Marina Kaljuranna kirjutisi lugedes tahaks vaikse häälega öelda: rahunege nüüd palun maha. Mingist Euroopa Liidu konsensusest ränderaamistiku puhul rääkida pole juttugi. Seitse Euroopa Liidu liikmesriiki 28st eeldatavalt ei ühine leppega, vähemalt kahe puhul on tõenäoline, et nad langetavad ka sama otsuse. Ei ühine ka tunnustatud demokraatiad USA, Austraalia, Šveits.
Me ei kõnele praegu leppe vetostamisest. Me kõneleme sellest, et Eesti ei ühine selle algatusega. Eesti diplomaatide ülesanne on vajadusel rahulikult meie positsiooni selgitada. Meie rahva väiksus, migratsiooni valusad kogemused okupatsiooniajast ja keeruline demograafiline olukord täna on mõistetavad seisukohad, miks eelistame vältida ülemaailmseid rändealgatusi ja hoida seadusandja roll selles teemas kindlalt Toompeal.
