Viktor Orban AFP

Me teame, kelle huve esindab Uued Uudised, aga keerulisem on vastata küsimusele, kelle huve esindab Eesti Päevaleht. Päevalehe juhtkiri näitab, milliseks kujuneb klikimeedia tase, kui leheruum sisustatakse kollektiivse rumalusega.

Looga tekitatakse illusioon, justkui Eesti peaks valima Soome ja Ungari vahel. Seejuures jäetakse mulje, et Eesti on juba poole valinud. Kuidas teisiti tõlgendada väidet: „Eesti (valitsuse) uus sõber Ungari"? Toimetusele teadmiseks, et Eesti ja Ungari on juba aastaid Euroopa Liidus koostööd teinud.

Eesmärk - destabiliseerida valitsust

Sellised lihtsakoelised juhtkirjad on ehe näide sellest, kuidas imporditakse sisepoliitikasse välispoliitilisi intriige Eesti liitlaste vahel. Punutud intriigiga soovitakse tekitada ja võimendada uusi vastuolusid sisepoliitikas, halvustatakse Kremli propagandistlikus stiilis Isamaa juhte ja loodetakse seeläbi nõrgestada valitsuskoalitsiooni mõnede isikute autoriteeti ja destabiliseerida valitsust.

Euroopa Liidus ja maailmas on mitmeid riike ja mõjukaid poliitikuid, kellega meie arusaamad ei kattu, kuid see ei tähenda, et Eesti peaks nendest distantseeruma või nende kollektiivses hukkamõistmises aktiivselt osalema. Mitte vaenlasi, vaid liitlasi peab üks väikeriik otsima ja meedia missioon võiks olla meelelahutuse kõrval ka poliitikute tegelike arvamuste ja seisukohtade vahendamine, mitte valede ja väljamõeldud vastuolude levitamine.

Topeltmoraal kliima osas

Samas lehes ilmus lugu Eesti põlevkivisektorist, milles andis kommentaari reformierakondlane Kalle Palling, kes meenutas et Eestit ja Poolat ootavad CO2 mahuka tööstuse tõttu ees suured väljakutsed. Kui selline väide tulnuks Seedri suust, siis näeksime juhtkirja sellest, kuidas Seeder, Isamaa ja valitsus kiikavad Orbani, Ungari ja Poola poole. Hiljutine näide sellisest topeltmoraalist on hinnangulised pealkirjad mis saatsid juunikuist peaministrite tippkohtumist. „Ratas sai Euroopas jälle "silma paista": Eesti koos Ungari, Poola ja Tšehhiga blokkis kliimaleppega edasiminekut". Sellise lihtsakoelise lahterdamise tõttu ei olegi võimalik asjadest sisuliselt rääkida.

Arusaamatu on ka juhtkirja etteheide, et Orban on riiki juhtinud 9 aastat ja ainuüksi seetõttu võiks ta riigi juhtimisest loobuda. Toimetusele võiks lisaks Ansipile ja Orbánile meenuda ka Saksamaa kantsler Angela Merkel, kes on riigi eesotsas olnud juba 14 aastat.

Kuna juhtkirjad on toimetuse ühine looming, siis saavad Päevalehe lugejad nüüd aimu selle sotsiaalliberaalsust jumaldava toimetuse intellektuaalsest potentsiaalist, mis piirdub sellega, et siduda Orbán, Seeder, Reinsalu ja Helme „ühepajatoiduks" ja niimoodi kujundada avalikku arvamust. Liiga lihtne ja labane!