Helle Tiikmaa vastuseks Ülo Vooglaiule: Eesti ajakirjanike suhtes oleks nagu jahihooaeg välja kuulutatud
Emeriitprofessor Ülo Vooglaid esitas mulle rea küsimusi ajakirjanduse olemuse kohta. Elame tõesti huvitavatel aegadel, justkui Hiina needuses.
Kui keegi arvab, et Eesti ajakirjandusväljal võib mida tahes juhtuda ja keegi ei märka, sest see väli on pisike ning kõrvaline, siis ta eksib. Pigem saab väita vastupidist. Eriti viimastel kuudel, kui varasem küsimus, miks teil see pressivabadus küll nii heaks on hinnatud, on vahetunud küsimusega, mis teil seal ometi toimub.
Möödunud nädalal pidas Euroopa ajakirjanike föderatsioon (EFJ) Tallinnas oma üldkogu. See on kord kolme aasta tagant toimuv aastakoosolekust tähtsam kogunemine, kus valitakse järgmiseks kolmeks aastaks president, asepresident ja juhatus ning pannakse paika ka tegevuskavad. Kohal oli ligi sada delegaati ja vaatlejat 37 riigist. Nii üldkogul kui ka aastakoosolekutel on alati võetud vastu ka seisukohti ja antud hinnanguid eri riikide ajakirjanduse ning ajakirjanike olukorrale. Seekord, Eestis olles, tehti seda ka Eesti suhtes. Midagi sellist pole enne juhtunud - ei nii kõrgetasemelist ajakirjanike kohtumist Tallinnas ega seisukohavõttugi.
Üldkogu tulek Tallinna ega ka seisukohavõtt ei toimunud ülepeakaela, viimaste nädalate või kuudega, vaid on pika ettevalmistustöö tulemus. Kontekst, tõsi, muutus selle aja jooksul ja kui varem oli EFJ üldkogu ennekõike seotud vastuvõtja, Eesti ajakirjanike liidu sajanda loomisaasta märkamisega, siis lõpuks tähtsustus peo asemel argipäev.
Kõrvuti Valgevene ja Türgiga
Niisiis, muretsemine Eesti ajakirjanduse pärast kõrvuti Valgevene, Ukraina, Türgi, aga ka Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriigi ja Rootsi omaga. Sügav mure, et mitmesugune surve pressivabadusele ja sõltumatule, kriitilisele ajakirjandusele ning ajakirjanikele on Eestis kasvamas. Ja üleskutse ajakirjanikele ja meediategelastele sellele survele mitte alluda, vaid teha oma tööd, see tähendab ka jätkata julgelt vajalikku kriitikat. Lisaks meenutus poliitikuile - Eesti valitsusele ja parlamendile -, et ajakirjandus on kultuuri osa ja ajakirjanikudki loojad, keda tuleks toetada, kelle tegevusse investeerida ning mitte loota vaid turumajandusele, kus nõudlus paneb paika toodangu.
Surve ajakirjandusele ja ajakirjanikele, nende vabadusele ja iseseisvusele ei tule vaid ühest allikast ega piirdu vaid Eestiga. On poliitiline ja majanduslik surve, on kaudsemad ja otsesed ähvardused ning sõim ajakirjanike endi ja tihti nende pereliikmetegi aadressil. On lõpuks teodki - mõrvad, vangistused ning kallaletungid. Ajakirjanike turvalisus ja julgeolek oligi EFJ üldkogu läbiv teema.
Ajakirjanikel vähem õigusi kui teistel?
Eestis ei ole veel kedagi tapetud, piirdutud on sõimu, solvangute ja ähvardustega ning üleskutsetega karistada. See pole viimaste kuude uus suund, aga praegu oleks nagu ajakirjanike kui avalikkuses esinevate isikute suhtes jahihooaeg välja kuulutatud. Sõnavabaduse sildi all oleks justkui igaühel lubatud välja pursata kõik, mis sülg suhu toob. Ja samas ei taheta ajakirjanikule sedasama sõna- ja väljendusvabaduse õigust eriti laiendada - kuidas siis nii, et erapooletul kajastajal on arvamus või emotsioon ning ta julgeb sellega veel väljagi tulla.
Kuid ehk polegi ajakirjandus ja meedia, mis on kaks isesugust asja, mingit kaitset, vabadust ega muretsemist väärtki? Et kvaliteeti ju nagunii pole, vähemalt mitte piisavalt ja kõiges. Et sisu on nii- ja naasugune, mitte igaühe mokka mööda. Ühest küljest on Eesti (ja muu maailmagi) ajakirjanduses majandussurve all toimunud ajakirjanduse asendumine meediaga - nõudes aina kiiremini ja rohkem, mitte paremini ja sügavamalt -, mistõttu kvaliteet, peamine ajakirjaniku kaitsekilp, on mõranenud. Teisest küljest on sedavõrd laienenud igamehemeedia võimalused, et vaja oleks eraldi koolitust igale inimesele selgitamaks, mis eristab ajakirjandust meediast ning kus läheb hoopis turuplatsi piir. Tehnoloogiliselt seda vahet teha enam ei saa - jääb vaid sisu.
Ajakirjanik vastutab, ideoloogiateener mitte
Ajakirjanduse tunnuste seas on faktipõhisus, kriitiline ning analüütiline lähenemine, analüüsi ning fakti eristamine, avalikes huvides tegutsemine, oma panuse andmine ehk oma loominguline lähenemine, toimetamine ja veel muudki. Ajakirjandus ei ole anonüümne, sest ajakirjanikud on valmis oma sõnade eest ka vastutama. Päris paljud meediatöötajad samuti. Propagandistid ja ideoloogiateenrid pigem mitte.
Ajakirjandus kui ühiskonna peegel peegeldab tegelikult läbi oma tervise, talle antud väärtuse ja koha ühiskonna vaimset tervist. Mida paremini tehtud, hoitud ja puhas on peegel, seda selgem ja ausam on peegelpilt. Kelle huvides on aga peegel mõraseks toksida või kõverpeegliga asendada? Ja kas selleks, et muret tunda ja seda muret väljendada, peab ära ootama kõige hullema toimumist?
