Solidaarsusest suu kinni

Koolijuhid on intelligentne ja viisakas rahvas ning rööbiti õpetajate madalate palkadega ja üleriigilise võitlusega nende tõstmise eest hoiavad tagasihoidlikku joont. Samal ajal teenivad koolijuhid siiski peaaegu kaks korda õpetajatest rohkem. Nii et selle skaala järgi poleks nagu häda midagi. Aga on. Solidaarsusest hoitakse suu kinni, kuid tegelikult kannatavad ka koolijuhid. Ent koolijuhtidel, kes teenivad peaaegu kahekordset õpetaja töötasu, on piinlik seista veel enda töötasu eest. Mõjuks nagu pisut väiklaselt, eks ole? Kollegiaalne vaikiv ühine kannatamine tundub esmapilgul kõige loomulikum ja inimlikum.

Maksan oma koolis nii mõnelegi tippõpetajale suuremat töötasu, kui saan ise. Nad väärivad seda ja juhina ma ei põe seda, et mõni õpetaja teenib direktorist rohkem. Suures koolis on ka mõneti paremaid võimalusi üksikutele tippudele suuremat töötasu maksta. Õpetajate motiveerimise vajadus on aga oluliselt suurem.

Milline näeb siis välja Eesti vanima, 382 aastat järjest tegutsenud, 1045 õpilasega, hea maine ja õpitulemustega ning Tallinna suurima statsionaarõppes õpilastega gümnaasiumiosaga kooli juhi igapäevane tööelu? Fassaad on kindlasti laitmatu ja tekitab kohati nii mõneski kolleegis ja konkurendis kadedust, pole kahtlustki. Koolijuht pingutab ja arendab kooli kogu hingest ning on suutnud luua hea õpi- ja töökeskkonna. Ka positiivsest tagasisidest ja kogukonna tunnustusest ei tule puudust tunda. Au, väärikus ja rahulolu nooruslikust keskkonnast, arengust ja edasiminekust ühiskondlikus plaanis on maitsvaim toit, mis motiveerib ja millest koolijuht elab. Päris tõsiselt. Kuid see on immateriaalne pool, mille pealispind paistabki suurepärane.

Kuid koolijuhi tööväline aeg, õhtud ja puhkepäevad kuluvad peale lisanduva koolitöö ka tööle eraettevõtluses, et pidada ülal peret – nelja last – ja katta elementaarseid eraelulisi kohustusi.

Leidub koolijuhte, kes on hiirvaiksed ja oma töötasuga rahul, sest koole saab juhtida ka nii, et istud päevad läbi online-uudistes, kuna tunniplaan on õppeaasta alguses koostatud, söökla töötab, koristajad teevad oma töö ära ja paberid hoitakse enam-vähem korras.

Aga kooli põhiväärtused, õppekava arendus, sisekliima, koolikultuur, innovatsioon ja kooli areng, õpilaste rahulolu ning vanemate ja kogukonna usaldus kooli vastu ning kooli maine? Kas nendega on ka asi sisuliselt korras? Mnjah…

Koolijuhid, kellele ei maksta konkurentsivõimelist töötasu, ei tee ka konkurentsivõimelist tööd, sest konkurentsivõimetu töötasuga töökohale ei kandideerigi konkurentsivõimeline ja võimekas juht. Väliselt kõik toimib ja suure kogukonna saab ära petta, imiteerides kooli pidamist. Aga lapsed, kes seal õpivad, ei pruugi saada parimat haridust ja neid petetakse, joonistades tunnistustele viied, mis ei vasta tegelikkusele.

See on fakt, mida saan kinnitada gümnaasiumisse astuvate põhikoolilõpetajate ühiskatsete tulemusi analüüsides, sest nii mõnigi põhikooli lõpuklassi viieline õpilane ei ületa rangete ja tugevate koolide ühiskatsete tulemuste miinimumlävendit. Kurb ja tõsine fakt, mis näitab koolide karjuvalt erinevat taset. Mäng käib laste hariduse ja tulevikuga, mis võrdub Eesti riigi tulevikuga.

Minu arvates peaks koolivõrgu korrastamisel olema põhiülesandeks nõrkade koolide tõstmine tugevate koolide tasemele. Aga seda saavad teha ainult võimekad ja tõeliselt motiveeritud juhid.

Karjuvalt erinev tase

Selleks, et saaksime kõik koolid heale tasemele viia, peavad koolipidajad, olgu nendeks riik või kohalik omavalitsus, väärtustama koolijuhti ja seadma talle algul kõrged kriteeriumid, valima väga hoolikalt parimad juhid ja maksma neile konkurentsivõimelist töötasu. Tänane koolijuhi töötasu on alandav, konkurentsivõimetu ja jätkusuutmatu.

Samuti on vale praegune õpetajate töötasu suurusjärk. See, et õpetajad hakkasid 2013. aastal saama 30–60 eurot suuremat töötasu, ei lahendanud probleemi ega tekitanud õpetajates rahulolu, vaid pigem ärritas neid ja suurendas rahulolematust, sest ka õpetajate mulluse streigi ajal nõutud töötasu latt oli asetatud liiga madalale. Mitte 20%, vaid kaks korda kõrgemale tasemele oleks pidanud seadma nõudmiste lati. Tänane tulemus on see, et inflatsioon sööb juba minimaalsest palgatõusust saadud väikest võitu ja seis on õpetaja jaoks sama hale nagu aasta tagasi.

Õiglane palk

Eesti õpetajate töötasud peaksid algama vähemalt 2000 eurost ja koolijuhtide töötasud 3500 eurost. Alles siis tekiks õpetaja ja koolijuhi ametikohtadele tõeline konkurents ja tööd saaksid tõesti tipud. Haridus on riigi arengu võti.

Olen nõus ministriga, et koolivõrku tuleb sisuliselt korrastada. See oleks hädavajalik, kuid selleks peaks kohalikel omavalitsustel tekkima tahe ja kompetents. Kuidas tegelikult on? Seni, kuni vallavanemate jaoks on olematu õpilaste arvuga gümnaasiumiosa pidamine valimistel häälte tagamiseks nagu orden rinnas, ei ole väikestes kohtades lootust. Praegused väheste õpilastega gümnaasiumiosaga koolid peaksid keskenduma hoopis tugevale põhiharidusele, mitte püüdma pidada iga hinna eest kasina õpilaste arvuga gümnaasiumi, mille tase on nõrk. Nõrkade gümnaasiumide pidamist jätkates tehakse õpilastele karuteene.

Ka suuremates linnades, näiteks Tallinnas, ootaks jõulisemat koolivõrgu korrastamist. Mitte nii, et enne valimisi tardub hetkeks kõik, sest valijate meelerahu ei tohi häirida, ehkki muudatuste järele on karjuv vajadus.

Õpetajad ei saa lõputult teha head tööd 1. septembri ja lõpuaktuse lillede eest ning koolijuhid missioonitundest. Vaja on paradigma muutust ja tegusid – ning mõistmist, et hea kool algab heast juhist ja heast õpetajast!