Henn Põlluaas: kas riigireetmisskandaali teemal pressikonverentside ja intervjuude andmise asemel poleks Terras ja Herem võinud hoopis oma õlakud ära anda?

Vene Föderatsiooni luure- ja õõnestustegevus nii naaberriikides kui üle maailma, eriti NATO riikide seas, on saavutanud enneolematud mõõtmed. Sellisel tasemel infiltratsiooni ja mõjutustegevusega ei saadud hakkama isegi Kurjuse Impeeriumi ehk Nõukogude Liidu aegadel, sest nüüdsel ajal on Vene luureorganisatsioonide tööpõld toonasest laiem. Lisaks lääneriikidele tegutsetakse ka endistes sotsialismileeri maades ja taasiseseisvunud Balti riikides, kes kõik üheskoos on NATO liikmeteks astunud.

Just nõukogude ikke alt vabanenud maades ja endises idablokis, mis olid sovjettide kontrolli all, on Venemaal lihtsam enda inimesi olulistele kohtadele ja positsioonidele sokutada või neil juba olevaid inimesi värvata. Eriti Balti riikides, kus oma punase mineviku, kunagise KGB seotuse või muude pattude tõttu šantažeeritavate arv on ilmselt märkimisväärne ja kuhu okupatsiooni ajal asustati arvukas vene diasporaa, kes suhtusid ja kellest paljud suhtuvad ka täna nende riikide iseseisvusesse negatiivselt.

Läbi meie pääseb ligi NATO ja teiste lääneriikide sõjalistele saladustele ning seetõttu pole imestada, et Venemaa ajab oma nn kaasmaalaste poliitikat, mida nad ei püüa varjatagi, eriti aktiivselt. KAPO aastaraamatud kubisevad hoiatustest ja näidetest siinsete, eriti vene rahvusest inimeste värbamiskatsete kohta FSB, GRU jt luureorganisatsioonide poolt.

Avalikkusel on hästi teada „staarspioonid“ Simm, Dressen ja mõned veel, kuid tegelikult on vahele jäänud agente kordades rohkem. Ligi kolmveerand neist on vene rahvusest. Viimasel kolmel aastal kinni võetud riigireeturid on olnud kõik sajaprotsendiliselt vene rahvusest. Sajaprotsendiliselt! Siin ei ole midagi vaielda, tegemist on täiendava riskifaktoriga ja -grupiga, millega tuleb kindlasti arvestada. Kuid seda ei tehta. Riigireetur, kelle vanaisa oli hävituspataljonlasest punane terrorist ja isa KGB-s teeninud piirivalveohvitser, kelle imeilusat ja patriootlikku renomeed rikkuvaid fakte leidis meedia vaid mõne päevaga, sai integratsiooni musternäidisena kõik talle vajalikud juurdepääsuload ilma, et KAPO-l oleks aastate jooksul kordagi häirekelluke helisema hakanud.