Me jagasime suurtes piirides samu kahtlusi, mida rõhutas Keskerakonna presidendikandidaat Mailis Reps, kes eelmise aasta 15. septembril haldusreformi teema olulise tähtsusega riikliku küsimusena Riigikogu ette tõi. Muuhulgas ütles Reps: „Teen Vabariigi Valitsusele ja täna siin ka Riigikogule ettepaneku vaadata kevadel vastuvõetud haldusreformi seadus põhjalikult läbi. Hea tahtmise korral on võimalik kokku leppida haldusreformi loogiline ja mõistuspärane maandamine. See annaks paljudele eestimaalastele tulevikuks mingigi kindluse. Vastasel juhul saame veelgi ebaühtlasemad ja väga erineva võimekusega, kohati sunniviisiliselt moodustatud omavalitsused, kus elukorralduse otsustamise ja pakutavate teenuste kvaliteet saab ainult halveneda ja kahjuks ka inimestest kaugeneda.“

Küsimused jäid vastusteta
Lootsime, et Mihhail Korbil on sarnane ettekujutus ja ta võtab midagi ette. Kartsime, et ta teadmised ja kogemused on napid, kuid ootasime parimat. Paraku palus uus minister kohtumist edasi lükata ja tuli meie ette alles jaanuaris. Sellest esitusest polnud võimalik välja lugeda ühtegi terviklikku ideed ega personaalset arusaama.

Vabaerakonna saadikurühm on esitanud poole aasta jooksul kaks haldusreformi läbiviimist puudutavat eelnõu ning 15 arupärimist. Eelnõud puudutasid valitsusele suuremate volituste andmist erandite tegemiseks seal, kus nõutavat viit tuhandet elanikku lihtsalt ei ole, ning külade omavalitsusliku staatuse muutmiseks. Koalitsioon lükkas mõlemad tagasi.

Arupärimistes oleme tõstatanud üksikprobleeme maakonnapiiride suuremahulisest nihutamisest (Läänemaa kohitsemine) geograafiliselt absurdsete

liitumisskeemide ja ebaõnnestunud nimevalikuteni. Meile on arusaamatu kohaliku kogukonna tahte täielik ignoreerimine Alutagusel, Koerus, Saugal ja mujal ning inimeste petmine nn mittesiduvate küsitlustega. Seitsmel korral esitasime päringu minister Korbile, seitse küsimust läks peaministrile ning üks õiguskantslerile.

Jüri Ratase sage tülitamine neis küsimusis tulenes muuseas lootusetusest Korbilt vähegi pädevaid vastuseid saada. Siiski saime ministrilt olulise ülestunnistuse. Vastates 13. märtsil Külliki Kübarsepa küsimusele ütles ta lõpuks otse, et valitsuskoalitsioon on kokku leppinud haldusreformi seaduse muutmata jätmise, ükskõik, kui rumalaid tagajärgi see endaga toob. Säärane ülestunnistus asetab uude valgusse ka selle, miks Korb ülepea ministriks sai. Ilmselt ei olnud ükski Eesti maaomavalitsusi tundev poliitik valmis sellisel tingimusel ministrikohta vastu võtma ning Ratas vajas tankisti.

Korbi teadmised olid puudulikud
Mihhail Korbi näol oli tegemist inimesega, kes on töötanud Tallinna linnasüsteemis, kuid kelle teadmised Eesti kultuuriloost, ajalooliste kihelkondade piiridest ja kohanimenõukogu soovitustest olid ja jäid puudulikeks. Ratas vajas küüniliselt ministrit, keda opositsioon, omavalitsustegelased ja ajakirjandus ei pommitaks küsimustega, teades, et sealt pole midagi võtta. Kummalisel moel suutsid tema küündimatuse täies ilus esile tuua Haapsalu venekeelsed veteranid.

Mis saab edasi? Haldusreformi vead, mida oli võimalik päästa, kui Ratase valitsus ametisse asus, on nüüd lõpusirgel. Siiski on valitsusel võimalus hulk halbu sundliitmisi ära jätta. Oleme nõrkemiseni rääkinud, et 5000 elaniku nõue ei saa olla ainus kriteerium. Selle küljes rippumine on tekitanud hulga ebaloogilisi liit(u)misi. Mõistlik valitsus peab võtma vastutuse ja lahendama erandite lubamisega vähemalt suuremad probleemid.

Minu arvates peaks riigihaldusministri koha üle võtma Mailis Reps, kes käis terve eelmise suve maad mööda ringi, tutvus haldusreformi probleemidega ja lubas lahendusi, mida Keskerakond valitsusse minnes ei andnud. Aeg, mil seda vastutamatust püüti peita Mihhail Korbi süüdimatu selja taha varjudes on nüüd läbi.