Hindrek Riikoja: Need on meie lapsed, mitte mingid numbrid
Koolivõrgu korrastamise vajadusest on Eestis räägitud aastaid. Pole saladus, et paljudes piirkondades jääb lapsi järjest vähemaks ja senise hulga koolide järele pole tõepoolest vajadust. Tallinnas on koolide liitmisest ja koolivõrgu ümberkorraldustest seni kõneldud möödaminnes ja rohkem teoreetiliste arutelude tasandil.
Seda ootamatumalt tuli aasta lõpus nii meie Südalinna kooli kui ka mitme teise kooli laste vanematele teade, et nende kool on kavas liita mõne teise õppeasutusega. Südalinna kooli Tallinna ühisgümnaasiumiga ühendamisest anti teada detsembri keskel.
Seepeale korraldati kiirkorras kooli hoolekogu kohtumine Tallinna haridusameti esindajatega ja vahetult enne jõulupühi teatati ühendamisest loobumisest. Uus aasta tõi teema taas päevakorda. Vähem kui kahe kuu jooksul otsustati kaks kooli liita, nende liitmisest loobuda ja siis nad ikkagi liita.
Kõige rohkem häirib nii mind kui ka teisi lapsevanemaid, et meie lastes nähakse linnaametis ainult numbreid. Numbreid, mida võib paberil siia-sinna liigutada. Meie jaoks on need numbrid aga kõige kallimad – meie oma lapsed oma tunnete, harjumuste, klassikaaslaste ja õpetajatega.
Mida liitmine õigupoolest tähendab, ei tea täna keegi. Linna esindajad – nii haridusametist kui ka abilinnapea Mihhail Kõlvarti isikus – on hoolekogule tunnistanud plaani puudumist. Kuidas kaks kooli kokku pannakse, mis hoones ühe või teise kooli lapsed käima hakkavad, kuidas korraldatakse logistika kahe kooli vahel, mis saab õpetajaskonnast jne.
Teisipäevasel kohtumisel Südalinna kooli lapsevanematega väitis Kõlvart, et selline plaan linnal siiski olevat. Aga seda ei taheta avalikustada, sest liitmise üksikasjade täpsustamist oodatakse ühinevate koolide juhtkondadelt. Lihtsamalt öeldes: esmalt otsustatakse ja siis mõeldakse.
Pooltõed ja valed
Liitmisi põhjendades ei kohkuta tagasi ka pooltõdedest või lausa valetamisest. Kolmapäeva hommikul kinnitas Kõlvart Kuku raadios ühendamistest rääkides, et ühendatavad koolid (eeldusel, et tegevust jätkatakse kahes hoones) ei asu teineteisest kaugemal kui 1000 meetrit.
Tegelikult lahutab näiteks Südalinna kooli ja ühisgümnaasiumi peaaegu kaks kilomeetrit. Kadrioru saksa gümnaasiumi ja Sikupilli kooli vahemaa aga ületab kahte kilomeetrit. Kuidas selline logistiline mure lahendatakse, ei tea keegi, sest ühissõidukeid koolimajade vahel sisuliselt ei liigu või liigub väga pika ringiga. Nii et head ühisgümnaasiumi õpilaste vanemad, ka teie lapsed ei pruugi tulevikus käia selles koolimajas, kuhu te nad panite!
Miks näiteks Südalinna kooli lapsevanemad liitumisega nõus ei ole? Üks põhjus on kindlasti see, et meil ei ole mingit teadmist, kuidas ühinemine toimuks. Kus täpselt hakkavad meie lapsed koolis käima ja mis saab õpetajatest? Need ja paljud teisedki küsimused on vastuseta.
Maine paranemine
Ei saa salata, et endise Liivalaia kooli ja tänase Südalinna kooli maine on läbi aastate olnud sant. Ajaloo jooksul on see olnud kakskeelne kool, siis mujalt tõrjutute kool jne. See kõik on peegeldunud ka õpilaste arvus ja õpitulemustes.
Trend on positiivne ja lähiaastatel võib öelda, et gümnaasiumi ja põhikooli lõpetab vähem lapsi, kui esimesse klassi vastu võetakse. Nii et kooli õpilaste arv on hakanud suurenema. Ja seda ajal, mil Eestis õpilaste üldarv väheneb. Vähetähtis ei ole ka see, et tegemist on väikese kooliga, mille õhkkond on väga soe. Seda väärtust ei saa alahinnata.
Küsimus on koolide teeninduspiirkondade ümbermängimises, mis võimaldab ruumipuuduses vaevlevates koolides avada vähem ja teistes koolides jällegi rohkem klasse. Meie näitel saab ühisgümnaasiumis nelja asemel avada kolm ja Südalinna koolis kahe asemel kolm esimest klassi. Kindlasti tasuks üle vaadata Tallinna linna ühistranspordi korraldus.
