Hoidkem Eesti maksud lihtsad
Öelda, et eestlased on oma maksudega rahulolematumad kui eales varem, on võibolla liialdus, aga „sügelemist” maksude küsimuses on kindlasti aina rohkem. Valitsus tahab riigikassat täita „nägu kaotamata” ehk tunnistamata, et praegune maksusüsteem võiks suuremat muutust vajada. Maksumaksjad omakorda ei ole rahul siin ja seal tehtavate väikeste seadusemuudatustega, mis nende kohustustekoormat riigi ees tõstavad või soodustusi ja maksude optimeerimise võimalusi vähendavad.
Maksud on ääretult segane teema. Kus on piir maksustamise (kodanikelt riigi jõuga raha võtmine ühiskonna ühiste eesmärkide tarbeks) ja riigilt ostetavate teenuste eest võetava kulupõhise tasu vahel? Kui palju vähendavad kõikvõimalikud erandid ja maksubaasiga manipuleerimised ühe või teise maksumaksja tegelikku maksukoormust võrreldes nominaalse maksumääraga? Neis küsimustes on keeruline selgust saada ja nõnda saavadki inimesed maksukoormuse kohta vastukäivate järeldusteni jõuda. Vaatenurki ja arvutusvõimalusi on palju, see teeb väljendi „õiglane ja populaarne maksusüsteem” sama vastuoluliseks, kui on „kuum lumi” või „magus valu”.
Maksud ei meeldi kellelegi – kui heategevuseks on paljud inimesed valmis väheke raha annetama, siis selliseid, kes maksaksid riigile teadlikult rohkem maksu kui peavad, eriti ei ole. Prantsuse kuninga Louis XIV rahandusminister Jean Baptiste Colbert ütles omal ajal, et maksustamise kunst seisneb selles, et noppida hanelt võimalikult palju sulgi nõnda, et ta võimalikult vähe sisistaks.
Iga maks sööb iseennast
Kuna maksud maksumaksjatele ei meeldi, mõjutavad nende kujunemist õigluse ja efektiivsuse püüdlusest rohkem pigem järgmised seaduspärad, mille on esile toonud Briti majandusprofessor Michael Mainelli:
1) riigijuhid püüavad hääli, andes mõjukamatele valijagruppidele maksueeliseid vähem mõjukate kulul;
2) maksude keerukus ja korrapäratus võimaldab viia valijaid eksiteele, teha eelistusi erihuvidele ja lükata edasi mässu liiga suure maksukoormuse vastu;
3) iga maks hakkab sööma omaenese maksubaasi, mis sunnib tõstma teisi makse, mis hakkab vähendama ka nende maksubaasi, mis omakorda viib uute maksude lisamiseni.
Eestiski on need mõjurid töös – kui 1990. aastatel oli tavalisel inimesel veel lihtne ennast maksuseadustest läbi närida, siis praegusel ajal ei pruugi see ilma juriidilise hariduseta või maksunõustaja abita õnnestuda. Eesti on seda teed astunud kakskümmend aastat, lääneriigid üle poole sajandi (riiklike kulutuste suur kasv ja nende katteks maksukoormuse tõstmine sai seal hoo sisse pärast teist maailmasõda). Kujutlus, et „euroopalik” maksusüsteem on ideaal, mille poole tasub ilma kriitikameeleta pürgida, on seepärast naiivne. Kindlasti leidub Soome või Rootsi või Saksamaa maksusüsteemides eeskujuväärset, aga seal on ka palju ballasti, millest nad isegi tahaksid lahti saada, kui see vaid poliitiliselt lihtne oleks.
On olemas vaid üks maks, mis kõigile meeldib – see, mida maksab keegi teine. Seepärast ongi läbi ajaloo populaarsed olnud kõikvõimalikud väliskaubandusele seatavad maksud – vähemalt näiliselt maksavad neid välismaalased, mitte oma riigi elanikud. Aga tänapäeval väliskaubandusmaksudega kaugele ei jõuaks, sest suurt osa iga päev tarbitavaid kaupu pole ilma rahvusvahelise tööjaotuseta võimalik valmistada.
Kuigi läbinisti veatut maksu ilmselt olemas ei ole, siis hea maksustamise põhimõtted on küll. Ideaalis peaksid maksud võimalikult vähe takistama rikkuse loomist ja inimeste valikuvabadust. Selleks peaksid maksud olema võimalikult madalad, nad ei tohiks äriotsuseid moonutada ega suruda maha majanduskasvu ning inimeste ettevõtlikkust ja töötahet. Teiseks peaksid nad olema õiglased, mis tähendab, et majanduslikult kõige kehvemal järjel olijad peaksid maksma kõige vähem maksu ja jõukamal järjel olijad rohkem ning samades oludes inimesi tuleks maksustada võrdselt. Kolmandaks peaksid maksud olema lihtsad ja läbipaistvad, lihtsad mõista, arvutada ja koguda. Neljandaks peaksid nad olema stabiilsed ja prognoositavad – ükskord kehtestatuna tuleks muutusi teha minimaalselt.
Astmetest ja kasumist
Kaks maksuideed, mis Eestis ikka ja jälle jututeemaks tõusevad, on astmeline tulumaks ja ettevõtte tulumaks.
Arvamus, et astmeline tulumaks on sotsiaalset õiglust suurendav asi, on suuresti pettekujutelm. Kurikuulsale Ameerika ärinaisele Leona Helmsleyle, kes maksudest kõrvalehoidmise eest peaaegu kaks aastat vangis istus, omistatakse ütlust: „Meie ei maksa makse. Ainult väiksed inimesed maksavad makse.”
Rikas inimene, kes makse täielikult vältida ei taha, vaid lepib lihtsalt mõõduka maksukoormusega, saab seda enamasti igati seaduslikult teha. Osas riikides on näiteks kehtestatud maksusoodustused kõrgepalgaliste välismaalaste riiki meelitamiseks. Hulgas riikides maksustatakse kapitalitulu madalama määraga kui palgatulu – ja rikaste tulust moodustab suure osa just investeerimistulu.
Finantskriisi tõttu on palju riike rikastele tehtud soodustusi kärpinud ja tulumaksuskaalat järsemaks muutnud, aga reaalne maksukoormus on reeglina ikkagi palju vähem progresseeruv, kui nominaalsete maksumäärade järgi võiks arvata.
Samuti muudab astmete ja erandite lisamine maksusüsteemi märksa keerukamaks. USA tulumaksusüsteemi kohta on üks naljahammas näiteks öelnud, et seal läheb maksudeklaratsiooni täitmiseks vaja rohkem ajusid kui maksustatava raha teenimiseks. Teine arvab, et tulumaks on teinud valetajaks rohkem ameeriklasi kui golfimäng.
Ka ettevõtte tulumaksu vanal kujul taastamise vastu on argumente, mis seavad kahtluse alla, kas sellest ikka laekuks nii palju tulu, et selle maksu taastamise kulusid õigustada. Tähendab ettevõtte tulumaks ju rohkem raamatupidajaid, maksujuriste, maksuametnikke, sadu lehekülgi kasumimaksu arvestuse reegleid (kui ülejäänud seadusandluse arengu järgi otsustada, siis praegu ei saaks me enam hakkama sama miniatuurse regulatsiooniga kui 1990-ndatel). Ja mis on veel tähtis – ettevõtete kasum sünnib ju kaupade ja teenuste müügist klientidele, mis tähendab, et ettevõtte tulumaks loob inimesele kujutelma, nagu maksaks maksu keegi teine, kuigi lõppkokkuvõttes kasseerivad ettevõtted selle raha sisse temalt.
Selle asemel et kirglikult debateerida astmelise tulumaksu ja ettevõtte tulumaksu üle, võiks Eestis pigem mõelda, kuidas siin nende eilse päeva lahenduste asemel uusi maksuideid rakendada.
Näiteks võibolla tasuks inimeste tulu asemel maksustada tarbimist. See tähendab, maksu alla läheks see tulu, mille inimene ära tarbib, maksustamata jääks kindlaksmääratud tarbimismiinimum ja sääst. Paljud majandusteadlased arvavad, et võrreldes olemasolevatega oleks see lihtsam, selgem, ja õiglasem maksustamise viis.
Huvitav on ka idee maksumaksjate kaasamisest maksuraha jagamise üle otsustamisse – maksumaksjal saaks lasta märkida tuludeklaratsioonile oma eelistused, kuhu raha suunata, ja riigieelarve koostamisel neid teatud piirangutega ka arvesse võtta. Ehk saaks sellest asi, mis maksude maksmise populaarsemaks muudab.
