Hoidkem raha hoiukassas
Maalil pole autori signatuuri. On vaid arv 69, mis märgib aastat – 1969. See klapib ka tänavapildiga, sest need mõned autod seal Tallinnas Pärnu maanteel on vanad Volgad. Ametliku nimega GAZ-21, mida toodeti 1956–1970.
Kunstiloolasel oli õigus, töö autor on ENSV rahvakunstnik Voldemar Haas, kes õppis Tartus Pallase kunstikoolis Ado Vabbe ja Konrad Mäe ateljees 1920-ndate algul veel enne, kui Pallas lõi mesti riigiga ja muutus ametlikuks riiklikuks õppeasutuseks. Asus siis aga dekoraatorina tööle Vanemuises ja pidas sama ametit hiljem Estonias. Pärast sõda oli ka teatritöö kõrvalt õppejõud Tallinna kunstiinstituudis, kuni läks sealt 1967. aastal kuueküm-ne üheksa aastasena pensionile. Laste Maailma maja on ta maalinud seega üsna eaka mehena, 71 aasta vanuselt.
Maali ostis 1990-ndate keskel oma kunstikogusse Eesti Hoiupank. Ajad olid siis rasked, kuid 1992. aastal sisuliselt pankrotis olnud ning Eesti Panga poolt üle võetud ja hoiukassast ümber nimetatud Eesti Hoiupank oli jalgu alla saamas. Panga juhtkond toetas hea kunsti ostmist. Siis aga liitus Eesti Hoiupank Hansapangaga ning teos jõudis Hansapanga kunstikogusse. Mõni aeg hiljem kadus ka Hansapank, sest asutuse omandanud Rootsi finantsasutus FöreningsSparbanken otsustas ka Eestis võtta kasutusele oma rahvusvahelise nime. Nii ongi see töö nüüd Swedbanki omanduses ja asub panga Eesti peakontori fuajees.
Kurgid, sibulad, roosid
Majanduses kutsutakse toda ettevõtete liitumise nähtust konsolideerumiseks – suuremad firmad ostavad väiksemaid kokku ja saavad nii veel suuremaks. Mõned on arvanud, et konsolideerumise protsess kujundab lõpuks olukorra, kus igas tööstusharus domineerivadki kaks-kolm suurt rahvusvahelist ettevõtet. Väiksemaid firmasid on küll ka, aga nende töö on suurte teenindamine ning isegi kui nad on iseseisvad, määravad mängureeglid suurfirmad.
Majandusajalugu siiski ei toeta seda hüpoteesi. Suurfirmad küll ilmuvad, aga ka kaovad mõne aja pärast. Nad võivad olla tõhusamad, kuid pole siiski nõnda erksad kui väiksemad tegijad. Turg muutub ja klientide eelistused muutuvad ning suure organisatsooni üles ehitanud ettevõtteid takistabki kõikide muutustega kaasa minemast just seesama tõhus odavamate töödega hästi hakkama saamiseks paika timmitud organisatsioon. Nii ka panganduses. Turg on justkui jagatud, siiski on ruumi ka väiksematele nutikatele firmadele. Eestis päris panganduses näiteks LHV, tarbimisliisingu valdkonnas omakorda Cofi-nimeline uustulnuk, kes jagab liisingut elektroonikapoodide kaudu ja on astunud sammu ka krediitkaartide äri poole.
Voldemar Haasi maalil helgib majakatusel valgusreklaam „Hoidkem raha hoiukassas!”. Kummaline üldse, et plaanimajanduslikus Nõukogude Liidus tehti reklaami. Kuid eks sellel oli oma põhjus. Just pankade abiga suutis riigimajandusega Nõukogude Liit turumajanduse ja suuremahulise eraomanduse nurka suruda. Äri tegid isegi tookord ju paljud – kes kasvatas kurke, kes sibulaid või roose. Kes remontis autosid ja kes teenis lisaraha ehitustöid tehes.
Äri laiendamine ei olnud aga eriti võimalik, sest pangalaenudele ja arveldusrahale ei lasknud Nõukogude Liit eraettevõtjaid ligi. Hoiukassa ülesanne oli korjata turult ära sularaha, vähendades niimoodi nõudlust tarbekaupade järele. Vabanenud ressursse sai riik kasutada tööstuse laiendamiseks, infrastruktuuri ehituseks ja sõjaotstarbeliste kaupade tootmiseks. Ülejäänud pangad laenasid raha riigifirmadele ja kontrollisid, et laenuraha kasutataks sihtotstarbeliselt.
Praegu on meil turumajandus ja too perversne süsteem poolkauge minevik, kuid hoiuste teema on endiselt ütlemata aktuaalne. Eesti ettevõtete ja inimeste hoiused kokku on tublisti väiksemad kui laenud, mis inimesed ja ettevõtted on pankadest saanud. Puuduoleva raha on pangad laenanud lühiajaliselt teistelt pankadelt, suuremate riikide pensionifondidelt või mõnelt muult vaba raha paigutavalt investorilt. Sisuliselt on tegemist suuremas osas teiste riikide inimeste säästudega. Hiljutistel kriisiaastatel nägime, kui ohtlik see on – nood investorid ei tahtnud oma lühiajalisi laene pikendada ja Eesti pangad kutsusid koju nii palju laenusid, kui said, ning uusi andsid välja väga kitsilt. See pani äritegevuse mitmelgi pool lukku ja lükkas tööturult välja paljud inimesed.
Säästame rohkem
Inimeste hoiuseid oli 2011. aasta veebruari lõpus Eesti pankades, pensionifondides ja mujal kokku umbes 5,8 miljardit eurot. Keskmine kuupalk on ligemale 850 eurot. Seega oli pankades kokku umbes 6,8 miljoni keskmise palga jagu hoiuseid. Keskmisel Eesti leibkonnal on säästusid natuke vähem kui 12 keskmise kuupalga jagu. Nõukogude aja lõpus oli elanikel sääste tunduvalt rohkem – hoiukassas keskmise leibkonna kohta umbes 35 tollast keskmist palka. Aga siis oli riiklik pension peaaegu sama suur kui palk. Nüüd riigi poolt jagatavast pensionist ei piisa ega hakka kunagi piisama.
Iseenda ja Eesti elu pärast peaksime kõik rohkem raha kõrvale panema. Nii et toda valgusreklaami sealt Laste Maailma maja katuselt poleks olnudki tarvis maha võtta.
Andres Eilart ja Aavo Kokk selgitavad kunstiteoseid kasutades kuni suveni ilmuvas artiklisarjas, kuidas majandus toimib.
