HOMSES PÄEVALEHES: Kanada teadlane: noored eestlased võiksid õppida rohkem vene keelt

Integratsioon on kahesuunaline protsess, mis tähendab, et ka eestlased peavad astuma sammu siinsetele venelastele lähemale, leiab täna Tallinnas konverentsil „Lõimumise väljakutsed radikaliseeruvas maailmas” esinev Kanada Queensi ülikooli emeriitprofessor John W. Berry.

Tema sõnul on vaja anda Eesti venelastele kindlustunne, et me ei ürita neid assimileerida, misjärel on nad ka kergemini valmis Eesti ühiskonda integreeruma.

Te tulite Eestisse osalema lõimumisteemalisel konverentsil. Kuidas kaugelt Kanadast paistab, kui hästi on meil õnnestunud venekeelse elanikkonna lõimimine?

Ma olen käinud Eestis alates 1995. aastast mitmel korral. Toona oli teil Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus, mille nimi juba näitas, et see pole tegelikult loodud lõimumist soodustama.
Minu jaoks on integratsioon eri kultuuridest pärit inimeste kohtumine, mitte ühe tirimine teise rüppe. See on kahesuunaline tänav, kus kõik peavad millestki loobuma, et midagi võita.
Oma visiitide käigus olen näinud, kuidas Eestis on astutud samme integratsiooni poole ning kaugenetud arusaamast, et vaid vähemused vastutavad lõimumise õnnestumise eest.

Teie teooria kohaselt esineb nelja tüüpi lähenemist, millest ühiskonnad lähtuvad suhtumisel rahvusvähemustesse: mitmekultuurilisus, sulatuskatla-lähenemine, segregatsioon ja tõrjumine. Kas Eesti olukord meenutab enim segregatsiooni, kuna eestlased ja venelased ei otsi üksteisega eriti kontakti, ent hoiavad kinni oma kultuurist.

Sõltub, millist komponenti vaadelda. Kui vaadata rahvastikku, võib märgata segregatsiooni nii Kirde-Eestis kui ka Tallinnas, kuid see on kujunenud nii vabatahtlikult. On ju loomulik, et inimesed soovivad elada koos nendega, kellega nad eelistavad olla sõbrad ja kellega neid seovad peresidemed. Murekoht on, kui selline eraldatus pärsib samal ajal nende võimalusi ühiskonnas edukalt osaleda.
Võti ühiskonnas osalemise saavutamiseks on keeleõpe, kuid vaja on veel enamat. Integratsioon tähendab seda, et inimesed on osa ühiskonnast ka oma südames ja mõtteis ehk seeläbi, kuidas nad tunnevad ja mõtlevad. See tähendab, et kõik saavad täies mahus ja võrdsetel alustel ühiskonnas osaleda.

Ma saan aru, et teil on ajaloolise tausta tõttu raske armastada inimesi, kes on 50 aastat teie üle valitsenud, ja et see kõik võtab aega. Ent ma loodan tõesti, et aja möödudes muutub olukord ka Eestis, on vähem survet assimileerumiseks ja kogukondade eraldi hoidmiseks.

Mis nõu Berry eestlastele veel annab, loe homsest Eesti Päevalehest!