HOMSES PÄEVALEHES: "Suhtusin feminismi jahedalt. Alles Eestis kuulsin ülemust laialt naerdes ütlevat, et tema naisi juhtivatel kohtadel näha ei taha"

Esimene asi, mida oskasin feminismiga seostada, olid karvased jalad. Arusaamatu, miks mu ema pidas vajalikuks põgusalt mainida, et ka tema kuulub selliste naiste hulka. Ise käisin tol ajal ühes toredas Müncheni lasteaias ja mul ei olnud vähematki kahtlust, et olen tüdruk – ainus mure, mis selle tõttu kerkis, oli küsimus, kellega lasteaia poistest abielluda. Sooneutraalsust ei nõudnud meilt keegi – legoklotsid, puud ja mängud olid ju niigi ühised. Samad olid ka teksad, mida kandes koos mänguväljakutel mürasime.

Baieri põhikooli tunnid olid kõigile ühised. Õmblemine tuli mul kehvemini välja kui poistel, selle tegin tasa käsitöötundides. Kasvasime, kaklesime, leppisime, mängisime koos. Eeskujulikuks tüdrukuks mind vaevalt oleks saanud pidada. Nii võtmeid kui ka koduülesandeid kippusin unustama, koolitundides liikusid mõtted tihtilugu mujale. Tüdruk olemast ei seganud see mind kõige vähematki.

Mu suhted feminismiga jäid üpris jahedaks. Naistele lisaõiguste nõudmine, tüdrukute esiletõstmine, naiste „loomuliku ilu” rõhutamise vajadus? See kõik näis üpris ülepingutatud. Minu ema, ilus ja edukas noor naine, ju töötas? Ja kes oleks julgenud mulle öelda „tüdrukud seda ei tee”?

Jõudis kätte tööelu ja kolisin abikaasaga Eestisse. Ei möödunud palju aastaid, kui kuulsin ülemust laialt naerdes ütlevat, et tema mingeid naisi juhtivatel kohtadel näha ei taha. Tekitavat tüli ja jäävat rasedaks. Õnneks oli tal siiski võtta hea meessoost kamraad, kes vastavat kvalifikatsiooni omamata juhtivale kohale pandi. Nõustun siinkohal mõne mehe parastava õlakehitusega, et ega naised ju ei tahagi üksteist toetada. Aga kas ei peaks siiski olema nii, et töökohti jagatakse pädevuse, mitte sootunnuse järgi?

Loe edasi homsest Eesti Päevalehest.