Igor Kopõtin: „Vot meie ajal oli...”
Teisisõnu: miks tekitab mitte-eestlastele raskusi arusaamine, et siin elades peab teadma Eesti kultuuri ja ajalugu? Miks osa venekeelseid elanikke arvab, et eestlastel ei saa olla oma kultuuri ja ajalugu?
Vastuseid peame otsima möödunud sajandist. Venemaa ei olnud 20. sajandi alguses tegelikult üldse valmis proletaarseks revolutsiooniks, sest revolutsiooni avangardiks peetud töölisklassi oli Venemaal alla 5% kogu elanikkonnast. Karl Marxi järgi ei olnud Venemaa revolutsiooniks küps, olles Lääne-Euroopast maha jäänud agraarriik. Vene kultuurist kirjutas ta kui „külaelu idiotismist”, pidades silmas venelaste arhailisi kombeid ja totaalset kirjaoskamatust. Vladimir Lenin lootis aga, purustades vene rahvuslikke traditsioone ja usku, luua vana Venemaa varemetel sillapea maailmarevolutsiooniks.
Alates Stalini ajast hakkasid Venemaal toimuma ümberkorraldused, mis lammutasidki venelaste rahvuslikke kombeid ja elulaadi. Kõikehõlmava kollektiviseerimise ja laiaulatusliku industrialiseerimise eesmärk oli mitte ainult venelaste kollektiivse rahvusvaimu murdmine, vaid võitlusvõimelise Punaarmee loomine.
Homo soveticus ehk nõukogude inimene pidi olema universaalne katel, mis sulandaks ühtekokku kõik tolleaegses NSV Liidus elanud rahvad. Kusjuures homo soveticus’e kultuuriliseks aluseks võeti sovetiseeritud vene inimene, kes loobus või sunniti loobuma oma rahvuslikest juurtest.
Revolutsiooni järel alanud Vene kodusõja ajal ja hilisemate repressioonide käigus hävitati venelaste kogu intellektuaalne kiht: aadlikke, ohvitsere, vaimulikke, teadlasi. Need, kellel õnnestus, pagesid välismaale. Vene linnades punalippude all marssivad vanurid ütlevad, et mis siis, et Stalin hävitas miljoneid inimesi, „see-eest oli ju riigis kord”. Seda saab seletada vene hinge püüdlusega sättida ennast tugeva käe järgi. Nüüd on tulnud uus ajastu, kus seintele riputatakse Vladimir Putini portreesid, kes andis näilise korra Boriss Jeltsini ajal tomunud riikliku korralageduse asemele.
Kogu Nõukogude rahvas elas Brežnevi ajal usuga, et süsteem püsib. Näiline stabiilsus rahustas inimesi, kes elasid mõttega teha ausat tööd, misjärel minna väljateenitud vanaduspensionile. Oma rahvuslikud juured kaotanud nõukogude inimest nimetatakse „venekeelseks”. Ei olnud ju suurt vahet, kes sa olid – venelane, ukrainlane, usbekk või keegi muu –, elasid sa Moskvas, Vene NFSV-s, Eesti NSV-s või mujal, sest igal pool sai vene keelega hakkama. See on ennekõike vanema põlvkonna inimeste draama, kes pole seni suutnud uue olukorraga harjuda või leppida. Elades Eestis elavad nad mõtetes Venemaal, südames aga veel Nõukogude Liidus. Jutus tuleb tihti ette klausel: „Vot meie ajal oli…”
Ei taha leppida
Vene meedias räägitakse ja kirjutatakse palju, et Eestis kaob vene keel ja vene kultuur, kaob rahvuslik identiteet. Kas nõukogude inimesel on rahvuslik identiteet? Ei. On vaid nostalgiline sotsiaalne side, möödunud sajandi mentaliteet, mida üritatakse noortele üle anda. Noorem põlvkond aga on ammu Eesti ühiskonda adapteerunud. Suur osa venekeelseid noori räägib eesti keelt ja on leidnud endale uues elus koha. Selles on märgata igavest sotsiaalset konflikti isade ja poegade vahel vene klassiku Ivan Turgenevi järgi, kus noorem põlvkond ei pea vajalikuks kinni pidada vanema põlvkonna väärtushinnangutest.
Jääb aga osa, kes ei soovi põhimõtteliselt leppida uue olukorraga. Marginaalne osa vene kogukonnast propageerib äärmuslikke vaateid, püüdes esineda kogukonna avaliku arvamuse kujundajana. Seda võimendab Venemaa Föderatsioon kestva infosõjaga. Infosõja relvana rakendatakse meediakanaleid, äraostetud ajakirjanikke ja nn kaasmaalasi.Varem samal teemal:Marju Lauristin „Kuidas portreteerida lõimunuid”
