Eestist sai oluline kaasarääkija Euroopa julgeoleku teemadel tänu meie riigi adekvaatsele infole sõjasündmustest 2008. aastal Gruusias ja 2014. aastal Ukrainas. Nende riikide geopoliitilisest asendist tulenev olukord on meie lähiminevikuga paljuski sarnane. Kuidas rahvusvaheline kogukond ja liitlased sellistes situatsioonides reageerivad, on alati ka meie mure. Ukraina ja Gruusia saatusest näeme, kui keeruline olnuks Eestil tagada oma julgeolekut üksi või tegutseda ilma NATO ja EL-i täisliikmelisuseta.

Samuti kanname seda projektsioonina tulevikule: millised võiksid olla potentsiaalsed riskid? Ega asjata ei küsinud paljud analüütikud pärast Krimmi poolsaare okupeerimist ja Ukraina mandriosa ründamist: „Kas Narva võib olla järgmine?” Pärast Gruusia alade hõivamist 2008. aastal küsiti ju Kiievis: „Kas Krimm võib olla järgmine?” Oligi.

Narva ei ole järgmine. Ja ühel põhjusel – Marine Le Pen pole oma Kremli-sõbralikke vaateid saanud Euroopas maksma panna. Selle Prantsusmaa esipopulisti saabumisest teavitanud Jaak Madison kirjeldas teda hellitavalt kui „populaarseimat rahvuslast”. Mida rahvuslikku sisaldab teadmine, et Le Pen on saanud suures koguses raha Kremliga seotud organisatsioonidelt Euroopa ühtsuse lammutamiseks? Täpsemalt on tegu 2014. aastal Tšehhi-Vene panga käest saadud 9,4 mln eurose laenuga, mille tagasimakse kohustus läks kõnealuse panga pankrotistudes Vene sõjaväega seotud ettevõttele Aviazaptšasti. Sellest ajast saati on proua „rahvuslane” püüdlikult edendanud lääne meediaruumis Kremli välispoliitilisi eesmärke ja tegutsenud Euroopa rahvusriikide ühistele huvidele vastupidises suunas.