Igor Taro: IRLi juhatuses soovitakse lasta liugu vana rasva peal, mida enam pole
Eesolev IRL-i volikogu 8. aprillil kujuneb võitluseks muutuste ja tagurlaste vahel, kus otsustatakse erakonna poliitiline tulevik – mugavushääbumine või uute kõrguste võtmine värske energia ja ideedega.
Erakonna juhatuses ei ole leere, mida võinuks endisel kombel ideeliselt defineerida pintsaku-kampsuni või isamaalase-respublikaani vastuseisuna. Lihtsalt on teatud inimeste jaoks tähtis säilitada olemasolev olukord - enda positsioon ja istekoht laua taga. See on inimlikult mõistetav. Kui juhatuses on 24 liiget ja tulevikus hakkab olema 15, siis on see rohkem kui kolmandiku väljajäämine uuest koosseisust ja paljude jaoks suur ebakindlus. Senises süsteemis oli võimalik teha omavahelisi kokkuleppeid ning koostööd eri grupeeringute vahel, sest neli häält iga liikme kohta andis kauplemisruumi. Kui tulevikus enam kauplemisruumi pole, siis otsustab iga erakonna liige vaid ühe juhatuse liikme toetamist ja grupeeringute võim hääbub.
Kõlanud on süüdistused, et erakonna esimees pole kahe aasta jooksul näidanud tahet muutusteks. See ei vasta tõele, sest kohe pärast eelmist suurkogu käivitas Margus Tsahkna arutelu erakonna põhikirja muudatuste üle. Paraku sumbus see praeguse juhatuse mugavuspositsiooni. Ka nüüd on juhatus tulnud välja ettepanekuga valida iseend tagasi vana põhikirja järgi ning vahetada esimeest, et edasi ei peaks sisuliste muutustega tegelema. Soovitakse lasta liugu vana rasva peal, mida enam pole ja tagumikku tõsta ka ei lase, et saaks juurde määrida. Tsahkna ettepanek muuta erakonna sisevalimised avatumaks, sarnaseks sellega, kuidas oleme harjunud valima Riigikogu, kus igaühel on üks hääl, mida on võib anda ka elektrooniliselt. See tagab, et erakonna mainet aastaid laastanud skeemitamine suurkogul blokkide ja äsja värvatud kahtlase taustaga liikmetega jääb minevikku.
Juhatus pole terve erakond ja esimehele saavad umbusaldust avaldada ikkagi ainult liikmed. Erakonna esimehe positsioon pole juhatuselt saadud ning juhatus ei saa seda tagasi võtta. Margus Tsahkna sai eelmisel suurkogul väga tugeva mandaadi justnimelt muutuste läbiviimiseks ja seda on ta ka tegemas. Võib-olla on keegi salamisi lootnud, et piisab kui jätta lihtsalt mulje, aga iseend muutmata pole võimalik ühiskonnas muutust esile kutsuda. Põhikiri pole tühine sisemise elukorralduse detail.
Poliitilise organisatsiooni vastutus on laiem kui enda liikmete ees. Tuleb arvestada ka seda ühiskonna osa, kelle huvisid soovitakse kaitsta. Ühiskonnast antav signaal peegeldub madalas reitingus. See pole „miinusmärgiline kasv“, vaid ikka sulaselge langus. See näitab, et vajame uut lähenemist, uut Isamaad. Esimees on sellest aru saanud ja asunud tegutsema, kuid kahjuks mitte suur osa erakonna juhatusest. Mõista tuleb seda, et kui ühiskonna ootust ei täideta, siis pole sellel istekohal juhatuse laua taga enam mingit tähtsust. Nüüd on vastutus erakonna volikogu liikmete kätes – pöörata see sitt tuleviku väetiseks või kannatada halba haisu, kuniks pilt eest kaob.
