elu maal Foto: Sven Arbet

Olgem ausad, senised regionaalsed toetusmeetmed on haledad... Valitsus kulutab eri programmidele sadu tuhandeid, aga kokkuvõttes - miljoneid eurosid. Ja mis on tulemus?

Inimesed lahkuvad maapiirkondadest jätkuvalt. Tulime oma hubasesse majja elama 13 aastat tagasi. Kõik oli olemas, elu põhimõtteliselt (12,5 km arstipunkt, pood; kool-lasteaed 3,5km, koolibussi peatus värava taga ja rohkemgi - 1,5 aastaga tõi Elektrilevi korraliku alamajaama ja vald putitas teed aastaringselt sõidetavaks).

Polnud ühtki põhjust tõsiselt elukohavahetust kaaluda, kuigi internetiühendus on siin metsa vahel nagu ta on vahelduva eduga. Jõudsime kolmel korral õigeaegselt Põlva sünnitusmajja. See pidi oleme parim elukoht terveks eluks ja seda ta kindlasti ka on. Kui mitte üks pisike takistus, mis kõik meie aastatepikkused ponnistused lõpuks ära nullis.

Kõik oli suurepärane

Ilma selle asjaoluta oli tegu ideaalse elukohaga nii meile kui lastele kasvamiseks. Palju ruumi. Kõik vajalik mõistlikus kauguses - poodi saab vajadusel ka kondimootoriga ja kooli samuti, kuigi buss oli nii hästi korraldatud, et me ei pidanud viimastel aastatel enam kunagi laste logistika pärast muretsema. Ja see on suur asi - linnapered kulutavad tunde selleks, et viia oma järelkasv kõiksugu huviringidesse. Meil oli see kõik olemas - hommikul liikusid lapsed koduväravast otse kooli ja tulid sealt pärastlõunal samamoodi tagasi, muusikakool ja kõik muu huvitegevus oli juba koolis korraldatud. See polnud aga sugugi kõik...

Lisaks oli ümber loodust, teisi lapsi, kaevus isegi kõige põuasemal ajal piisavalt puhast ja pehmet vett, ümberringi oma mets, millest jagunuks oma tarbeks tulevastele põlvedelegi. Rääkimata oma suurest aiamaast ja karjamaast, kus pidasime hobikorras pisut lambaid, kanu ja kassi. Sellest kõigest algul piisas, kuid nelja lapsega kuuekesi 70 ruutmeetril ju kaua ei kannata olla. Koolilaps tahab omaette ruumi, kus õppida ning vahel lihtsalt omaette puhata. Kui mõlemad vanemad käivad juba tööl ja kedagi pole väikestega kodus toimetamas, siis mitme ahju kütmine talvepakasega tüütab ära, eriti kui maja on korralikult soojustamata.

Sissetulek hea, kõik klapib

Lahendus oleks ilmne - renoveerimislaen! Ehita maja suuremaks, paigalda kaasaegsed tehnosüsteemid ja saad korraliku elamise, kus kõigile ruumi ja keegi ei pea olema talvel poole kohaga katlakütja. Oletame, et teil on laenu saamiseks piisav sissetulek ja pikk ajalugu kodupangas. Kuid kõik pole nii lihtne. On ikka see väike takistus, mis muudab kõik selle täiesti teisejärguliseks.

Teatud asutustele oli kõige selle väärtus võrdne või lähedane nullile. Mida nad teevad nende hindamisaktidega tõsise majanduskriisi saabudes, mille väärtus kahaneb paari kuuga väiksemaks, kui on nende väljatrükiks kasutatud paberi hind? Siis pole papist põllumajal suure linna piiril ka seda väärtust, mis on buumiaegadel paberile joonistatud. Rääkimata sellest, et formaalselt väärtuslikes piirkondades pole ka võrreldavat keskkonda - seal on kõik linna ebamugavused liiklusummikute ja lasteaiajärjekordadega, kuid maapiirkonna eelised loodusressursi ja keskkonna näol puuduvad.

Ütleme, et ongi kolme-nelja lapsega pere, kes on kusagil maal enda elu sisse seadnud või seadmas. Kolmanda sünniga need ruumiprobleemid ja eluaseme parandamisega seotud mured teravnevad - vanemad lapsed hakkavad just kooli sättima, ruumi napib jne. Oletame, et vanematel on juba 10+ aastat tööstaaži, korralik maksevõime, kuid puudub päranduseks saadud suure linnakorteriga võrreldav lisatagatis. Kui kahel täiskasvanul on pea ning käed-jalad otsas, laitmatu taust ja korralik haridus - kui suur on risk, et need inimesed jätavad oma kodulaenu välja maksmata?

Mis saab, kui ei maksa?

Okei, ettenägematuid olukord ikka juhtub. Vahel harva ebaõnnestuvad ka tublid laenuvõtjad, kelle riske hinnati madalaks. Nii võib ka sellel puhul juhtuda. Mis on aga siin oluline?

Oluline on see, et 99% juhtudel makstakse korralikult. Ehitatakse oma kodud üles, kasvatatakse lapsed suureks, edendadatakse Eesti maapiirkondade majandust ja kinnisvaraturgu. Ja siis on ehk tõesti lootust... Lootust, et keegi neist õnnelikuna mõnusas keskkonnas kasvanud lastest, kes pole kogu lapsepõlve kitsikuses, kuivpeldiku ja puukuuri vahel veetnud - tuleb pärast linnakoolis käimist vanematekoju tagasi. Või kuhugi mujale sarnasesse kohta, kus ta võib kindel olla - kui tuleb õige aeg ja palk on olemas, siis saab ta vajalikku tuge, et oma elu korralikesse tingimustesse üles seada.

Mis see meile kõik maksma läheks, küsite teie? Mitte midagi! Mitte üks sent maksumaksja raha meetmele, mille eesmärgiks on tuua lapsed küladesse, noored maale ja edendada elu kõigis neis piirkondades, kuhu tublid inimesed ise elama soovivad asuda. On see üldse võimalik ilma suuri rahapakke jagamata?

Haledad toetused

Kui vaadata praeguseid haledaid toetusmeetmeid, siis neist paljud on suunatud justnimelt raha jagamisele. Küll pakutakse renoveerimistoetust paljulapselistele - selle toetusega on võimalik ehitada maamajja kaks ahju või vahetada näiteks majal aknad, või osta materjali katuse vahetuseks. Aga mitte neid asju koos. Rääkimata sellest, et võtta ette korralik kapitaalremont kaasaegse viimistluse ja tehnosüsteemidega.

Kui sul on seitse last ja elad puukuuris, siis pakub riik sulle lahkelt tervelt 7000.- eurot, et ehitaksid endale sinna vannitoa. Siis sa kvalifitseerud tagastamatule abile. Või saad taotleda piirkondlikuse "Maale elama" toetusmeetmest näiteks 2500.- eurot, et tellida viis korralikku akent. Aga majal on vundament, mis vajab soojustamist, seinad, mille vooder maksab mitu korda rohkem, põrandad, tehnovõrgud, küttesüsteem, katus jne. Vahet pole, kas ma paigaldan korraliku laudpõranda või valatud betoonile parketi - neid asju ei tehta ära neljakohaliste summadega. Tuleb lõpetada suhtumine, et riigil on olemas KredEx, mis selliste asjadega tegeleb. Vaadakem tõele näkku - sellise projekti kalkulatsioon tänapäeval jääb 150-200 tuhande kanti. Mitte 15-20 tuhat, vaid 10x rohkem!!

Harjumaal oleks normaalsus ise

Aga vaatame Harjumaa kinnisvaraturgu või Tartu linna oma - seal poleks sellise laenu võtmine mitte midagi erilist. Kagu-Eestis on selline summa pangatöötajate kinnitusel absoluutna haruldus. Maakonna kohta mõni üksik leping aastas ehk, kui sedagi.

Seda nimetataksegi piirkondlikuks turutõrkeks. Meil on piirkondi, kus kõigi muude tingimuste täitmisel pole sul võimalik Tallinna lähiümbrusele analoogset ehitusprojekti ellu viia, sest pole finantsinstrumenti, mis seda toetaks. Mis te arvate, mis oleks juhtunud Eesti maaettevõtjatega, kui neile poleks 25 aastat tagasi loodud finantsinstrumenti, et laenata oma tegevuse arendamiseks nendes paikades, kuhu kommertspangad polnud nõus lisagarantiita raha andma? Eesti maakondades oleksid tuhanded töökohad jäänud loomata ning veel kümned tuhanded pered oleksid lisaks sättinud oma elu kuhugi Soome juba viimase paarikümne aasta jooksul. Meil on kogemus, kuidas edendada maaelu ja maaettevõtlust finantsintsrumendiga, mis ei eelda riigieelarvest maksumaksja raha ohjeldamatud laialijagamist. Selle asja nimi on laenugarantii.

Kes selle kinni maksab?

Laenugarantii tähendab seda, et kodulaenu saab võtta ikka maksujõuline pere. Garantii tasandab selle ebavõrdsuse, mis on tekkinud Tallinna lähiümbruse ja Tartu linna ning muu Eesti vahel. Garantii ei kingi kellelegi tasuta raha, ei jaga midagi niisama ega võimalda inimestel end kergekäeliselt lõhki laenata. Laenugarantiil on oma hind ja see hind tagab selle, et kui mõni üksik % garantiiga laenuvõtjatest ettenägematute asjaolude tõttu ebaõnnestub, siis kaetakse see turutõrke tasandamisest tulenev piirkondlik risk sama meetmega laenanud ja korralikult maksvate inimeste pisut suuremast laenuintressist.

Aus kaup - sa nõustud tingimustega, et riik paneb garantiiga õla alla ja lepid pisut teistsuguste tingimustega, kuid saad siiski võimaluse oma Elu Projekt lõpule viia. See peaks olema nii-öelda no-brainer maaelu edendajatele. Neil on olemas analoogne kogemus maaeluministri haldusalast, mis puudutab juriidiliste isikute laenude käendamist. Siin oleks tegu lihtsalt eraisikutega.

Teised katavad riskid

Eraisik ei lähe kergekäeliselt pankrotti ja kui mõni üksik lähebki, siis on teiste panusega riskid kaetud. Ei sentigi niisama maksumaksja raha jagamist, ei mingeid poolkõvasid naeruväärsete summadega toetusi kahe akna ja poole ahju remondiks. Korralik rahainstrument, mis:

a) toob rohkem lapsi, sest maal elavates peredes sünnib rohkem;

b) elavdab koheselt nende "surnud" piirkondade kinnisvaraturgu - sellele kinnisvarale hakkab tekkima aus väärtus, tekib võimalus osta ja renoveerida, hakkab liikuma hästi renoveeritud objekte järelturul, mida praegu praktiliselt pole. Ehitajad saavad tööd ka väljaspool suuri linnu;

c) Eesti julgeolek piirialadel saab tagatud paremini, kui kunagi varem, sest just need piirkonnad on praegu suurima turutõrke ja väljarändega.

See oleks mitte lihtsalt regionaalmaasikas, vaid regionaalmaasikauputus kogu Eestis. Olen rääkinud sellest viimased paar aastat, et lõpetame soigumise selle üle, kas meil on jagada 30 või 40 tuhat 15 pere peale. Või kas Kredexit peaks tõstma 7 tuhandelt 15-20 tuhandele. Vaid teeme SUURELT.

KORRALIK PAUK, mis paneb maaelu edenema või vähemasti ei lase sellel ennaktempos täiesti hääbuda. Riiklik laenugarantii fond noortele peredele kodulaenudeks summas kuni 200 tuhat leibkonna kohta viie aasta jokksul, näiteks. Mida siin üldse mõelda, anname juba tuld!