Illimar Pilt: mängimata laste põlvkond

Asjade ja tegevuste üleküllusega kasvatame mängimata laste põlvkonna. Me kuhjame nende fantaasia ja mängulusti asjade alla.

Mul on elus nõnda läinud, et olen üsna leplik inimene. Võiks öelda lausa, et ma olen tolerast. On väga vähe asju, mida ma ei salli. Õigupoolest meenubki ainult kaks asja, mille suhtes mul tekib teatud negatiivne hoiak. Need on kahepalgelised inimesed ja mängimata lapsed.

Kahepalgeliste inimestega on üsna lihtne. Kui inimese juure ilmnevad kahepalgelisuse märgid, siis ma lihtsalt ei suhtle temaga enam. Mängimata lapsed on nõksa raskem juhtum. Mul on endal kodus kolm pisikest tütart. Vanim kohati koostöö aldis viiene, keskele jääb hull kolmene ja kõige väiksem on aastane zen-beebinduse maaletooja. Mulle väga meeldib lastega tegeleda ja hoolitseda selle eest, et nad ei oleks ühestki otsast mängimata. Paraku märkan ma meie ümber igapäevaselt hordide viisi mängimata lapsi… Olen minagi vigu teinud ja mu lapsed on kaldunud mängimata laste tsooni. Kuid üritan igal sammul õppida ja neid sealt tsoonist võimalikult kaugel hoida.

Ühel päeval jäin kõige vanema tütrega lasteaeda hängima. Vaatasin, kuidas ta teiste lastega läbi saab ja mis mänge välja mõeldakse. Mulle jäi silma üks noormees, kes töötles suuremat sorti legoklotsiga süles oleva mängukaru pead. Seda üsna intensiivselt. Tundus natuke kahtlane mäng, just mõmmi heaolu arvestades. Kuigi paistis, et karujõmmi see toksimine väga ei huvitanud.

Mõtlesin natuke uurida noormehe käest, et mis need popimad mängud täna lastel on peale klotsiga toksimise. Astusin ligi ja küsisin ääri-veeri, et mis ta lemmikmäng on? Kutil läksid silmad särama.